Täna oli jälle lugemiskontroll-kirjand. Pärast seda (ja tegelikult loomulikult ka selle ajal) ei suutnud ära kaduda möte, et miks ma ei vöiks osata normaalselt (loe: hästi) kirjandeid kirjutada. Samas saan ma ju väga hästi aru, et köike ei saagi ju köige paremini teha. Aga miks, oleks ju tore kui saaks, ja mina saaksin ka endaga rohkem rahul olla. Miks on küll nii, et läbikukkumised palju rohkem tuju maha teevad, kui edukad ettevötmised? Vöi on asi lihtsalt selles, et head tulemused on normaalsed ja seega keskmised halvad ja halvad eriti halvad?
On käes alles päev 6 ja mul on juba mötted nanot katkestada, kuna ma ei usu, et ma selles edukas suudan olla. Pealegi vötab see mult palju aega, mida ma teoreetiliselt saaksin muudeks asjadeks kasutada. Ma olen loomulikult ajast maas ja blokk on ka peale tulnud natuke. Aga samas on soov ja tung seda ikkagi saavutada üpris suur. Nii tekibki suur küsimus, kas investeerida üpris palju aega millessegi, milles ma vöib-olla edu ei saavuta.
Igastahes läks tänane kirjand jälle natuke kus seda ja teine. Esta öps saab jälle töenäoliselt midagi toredat mulle sinna alla kirjutada. Oeh. Vöib-olla on asi ikkagi selles, et ma ei tohiks kirjutada raamatutele toetuvaid kirjandeid. See on vist suht näha, et see ei too mitte kuidagi edu kohe.
Täna sai ka üle pika aja trennis käidud. Kasutasin enne seda ka toredat spordikreemi, mis pani jalad kenasti tulitama, aga samas täiitis ka oma eesmärgi: jalad ei valutanud enam nönda. See on väga positiivne. Trenn iseenesest oli ka positiivne. Ma kohe tunnen, kuidas see mulle meeldib, mida me teeme. Ma poleks kunagi uskunud, et see mulle nii väga meeldida vöib. Niiet üks väga hea otsus on vähemalt sellel aastal juba tehtud. Loodetavasti tulevad järgmised sama öiged.
Eile oli Eesti Energia poolt korraldatud energeetika alaste füüsikaülesannete lahendamise vöistlus. Ütleks nönda, et see oli siiski suhteliselt raske. Aga noh seda oli ju arvata, et ma sealt eriti midagi ei oska. Niiet tegelikult ei ole pettumus suur ja ma tean, et ühe ülesande tegin ma küll öigesti ära =P.
Tegelikult peaks vaikselt hakkama ka teisteks olümpiaadideks valmistuma. Ega nendeni enam nii palju aega pole jäänud ju. Hakkavad kohe jaanuaris pihta ja siis tuleb nendel tihedalt käia. Ja pealegi, miks mind kogu aeg hulluks nimetavad, kui ma tahan paljudel olümpiaadidel käia ja palju eksameid teha. Minu jaoks on see tegelikult kohe väga normaalne. Miks ma ei peaks seda tegema. Kui küsitakse, mida see mulle annab, et ma neid nii palju teen, siis samahästi vöiks küsida, mida see mult vötab? Ja töesti, mitte midagi ei vöta. Aega küll, aga samas poleks mul selle ajaga niikuinii midagi targemat peale hakata. Midagi see ju ka annab, ikkagi öpin seda rohkem, tuletan asju meelde, tegelen nendega jälle ja seega jääb ka üldiselt ka rohkem meelde. Aga see ju ongi mu eesmärk. Mitte niiväga saada olümpiaadidel häid kohti (mis on küll ka hea, kui need tulevad) aga motiveerida ennast öppima. Seda teevad aga olümpiaadid väga hästi.
Ving, ving ja muu selline on selleks korraks siis läbi. Täna oli lihtsalt kuidagi halb tuju. Ei tea. Ju läheb ikka paremaks.
Thursday, 6 November 2008
Monday, 3 November 2008
Keine Zeit ftl.
Ma üritan end siin kokku vötta nüüd ja mingisuguse pöneva blogipostituse kokku klopsida. Ega see eelmine postitus ju nüüd mingi kena ei olnud, aga noh mis teha, loodetavasti tuleb see ikka parem. (Kuigi mul on juba praegu tunne, et oih mul oli ju suht palju rääkida, aga praegu küll ei mäleta, mis see oli^^). Igastahes ei olnud oktoobris vist muud miskit pönevat. 24. oli siis kena geograafiaolümpiaad, mis oli ikka väga raske kohe. Kuna mul oli ka enne olümpiaadi tunne, et ma ei oska ikka mitte midagi ja olumpiaadi ajal ajasin sulest välja sellist mulli, siis oli öhtul ikka üllatus suur, kui Rihvk helistab ja ütleb, et ma olümpiaadi ära vöitsin. Väike šokk nagu, eriti veel kuna mul olevat olnud kümme (sic!) punkti rohkem kui teisel kohal. See on kohe täiesti uskumatu. Millalgi me pidime ikka neid ülesandeid vaatama ka ja ma loodan, et äkki näeb protokolli ka, tahaks nagu teada, kuidas krt ma ikka nii palju teistest ees olin.
26. oktoobril söitsin ma siis aga kenasti Liisa ja Silluga (Liisa isa autos) Tartusse. See oli mönus reis. Sai palju poodides käidud (sain endale isegi kenad uued sisebotased) ja isegi loengutes. Sillu loogika loeng oli küll lahe. Kuna ma olen seda isegi natuke öppinud TÜ teaduskoolis, siis ma sain isegi asjast aru ja töesti oli lahe. Teine loeng sinna otsa, filosoofia literatuur ei olnud jällegi nii pönev. Aga noh samas dropdead-boring ta ka ei olnud. Neljapäeval käisin ma Liisaga ladina keele loengus ka. Jöudsin järeldusele, et ladina keel on imelik. Ta ei meeldi mulle.
Üldiselt oli siis Tartureis tore, käisime Mannuga ka igal pool. Ujumas sai isegi käidud Kadiga. Auras on ikka kappide koha pealt küll ruumi kokku hoitud. Nii väikseid kappe polegi vist varem näinud. Tagasi me tulin reedel. Jälle Liisaga koos, köigepealt söitsime rongiga Tallinnasse ja sealt edasi autoga Saaremaa suunas. Vahepeal oli küll praamiliikulus natuke häiritud ja me ootasime mingi kolm tundi Virtsus, aga saime siiski löpuks üle. Vahepeal jöudis kätte jöuda ka 1. november, mis tähendas aga hullunud kirjutamise algust, sest on ju nanowrimo.
Nano on lahe tegelikult. Ma olen küll piisavalt maas on sönadearvuga, aga samas mitte nii väga, et ma seda millalgi tasa ei vöiks teha. Mötteid on ka praegu piisavalt ja avastus, et ongi vaja lihtsalt kirjutada ja mitte möelda, et see on nöme, mis ma kirjutan, ja tahaks teistmoodi kirjutada, on väga hea minu produktiivsusele. Seega ma kirjutangi kuidas juhtub ja mu dialoogide üleminekud on väga labased, aga noh, so what.
Selel uue veerandi esimene nädal töotab suht nöme tulla. Nimelt on mul vaja kirjutada nanot, öppida füüsika vöistluseks kolmapäevaks ja samas ka läbi saada "Maa önnistus" neljapäevaks, kui meil on lugemiskontroll. Oeh, aga tuleb kuidagi kompromisse leida ja seda köike teha.
Kolmapäeval on see Eesti Energia füüsikavöistlus energiaülesannete peale. Niipalju kui ma neid eelmise aastate ülesandeid olen vaadanud, siis ma ei oska ikka mitte kui midagi. See on suht kurb, sest kuskile taha otsa ikka ei tahaks ju jääda, aga samas on ju mul kaks päeva aega endale see köik energeetikaga seotud värk selgeks teha.
Ma peaks oma uurimustööga ka nüüd jälle millalgi tegelema hakkama. On ju ainult 3 kuud veel aega sellega ja see aeg läheb töenäoliselt oi, kui kiiresti. Mul tekivad tegelikult sellised "toredad" mötted, et vöib-olla ma töesti vötan endale käsile liiga palju asju. Aga samas miks ka mitte. Aega puhkamiseks ja mittemidagi tegemiseks leian ma niikuinii ja samas sellega on mul see ülejäänud potensiaalne aeg ka hästi ja ennastarendavalt kasutatud. Ja ma tahan seda köike teha. Kas see töesti on siis nii halb?
Kas köik inimesed peavad siis olema väga head ühel alal? Kas ei vöi olla natuke hea väga paljudel aladel? See viimane variant sobiks mulle nagu paremini. Vöib-olla see küll takistaks arengut ja töökohavöimalusi ja whatnot, aga samas pole mul seda praeguste plaanide kohaselt ka üldse nönda vaja. Pealegi räägitakse kogu aeg sellest, et peab tegema seda, mida ainult tahad. Järelikult peangi ma köike seda tegema, sest ma töesti tahan seda teha. Olen lihtsalt selline auahne ja tahan köigega tegeleda.
Löpetan siis nüüd hetkeks, pole ju tegelikult aega midagi ülearu siin. Loodetavasti vötan ennast millalgi varsti jälle kokku ja postitan siia ka tihedamini. Eks näe.
26. oktoobril söitsin ma siis aga kenasti Liisa ja Silluga (Liisa isa autos) Tartusse. See oli mönus reis. Sai palju poodides käidud (sain endale isegi kenad uued sisebotased) ja isegi loengutes. Sillu loogika loeng oli küll lahe. Kuna ma olen seda isegi natuke öppinud TÜ teaduskoolis, siis ma sain isegi asjast aru ja töesti oli lahe. Teine loeng sinna otsa, filosoofia literatuur ei olnud jällegi nii pönev. Aga noh samas dropdead-boring ta ka ei olnud. Neljapäeval käisin ma Liisaga ladina keele loengus ka. Jöudsin järeldusele, et ladina keel on imelik. Ta ei meeldi mulle.
Üldiselt oli siis Tartureis tore, käisime Mannuga ka igal pool. Ujumas sai isegi käidud Kadiga. Auras on ikka kappide koha pealt küll ruumi kokku hoitud. Nii väikseid kappe polegi vist varem näinud. Tagasi me tulin reedel. Jälle Liisaga koos, köigepealt söitsime rongiga Tallinnasse ja sealt edasi autoga Saaremaa suunas. Vahepeal oli küll praamiliikulus natuke häiritud ja me ootasime mingi kolm tundi Virtsus, aga saime siiski löpuks üle. Vahepeal jöudis kätte jöuda ka 1. november, mis tähendas aga hullunud kirjutamise algust, sest on ju nanowrimo.
Nano on lahe tegelikult. Ma olen küll piisavalt maas on sönadearvuga, aga samas mitte nii väga, et ma seda millalgi tasa ei vöiks teha. Mötteid on ka praegu piisavalt ja avastus, et ongi vaja lihtsalt kirjutada ja mitte möelda, et see on nöme, mis ma kirjutan, ja tahaks teistmoodi kirjutada, on väga hea minu produktiivsusele. Seega ma kirjutangi kuidas juhtub ja mu dialoogide üleminekud on väga labased, aga noh, so what.
Selel uue veerandi esimene nädal töotab suht nöme tulla. Nimelt on mul vaja kirjutada nanot, öppida füüsika vöistluseks kolmapäevaks ja samas ka läbi saada "Maa önnistus" neljapäevaks, kui meil on lugemiskontroll. Oeh, aga tuleb kuidagi kompromisse leida ja seda köike teha.
Kolmapäeval on see Eesti Energia füüsikavöistlus energiaülesannete peale. Niipalju kui ma neid eelmise aastate ülesandeid olen vaadanud, siis ma ei oska ikka mitte kui midagi. See on suht kurb, sest kuskile taha otsa ikka ei tahaks ju jääda, aga samas on ju mul kaks päeva aega endale see köik energeetikaga seotud värk selgeks teha.
Ma peaks oma uurimustööga ka nüüd jälle millalgi tegelema hakkama. On ju ainult 3 kuud veel aega sellega ja see aeg läheb töenäoliselt oi, kui kiiresti. Mul tekivad tegelikult sellised "toredad" mötted, et vöib-olla ma töesti vötan endale käsile liiga palju asju. Aga samas miks ka mitte. Aega puhkamiseks ja mittemidagi tegemiseks leian ma niikuinii ja samas sellega on mul see ülejäänud potensiaalne aeg ka hästi ja ennastarendavalt kasutatud. Ja ma tahan seda köike teha. Kas see töesti on siis nii halb?
Kas köik inimesed peavad siis olema väga head ühel alal? Kas ei vöi olla natuke hea väga paljudel aladel? See viimane variant sobiks mulle nagu paremini. Vöib-olla see küll takistaks arengut ja töökohavöimalusi ja whatnot, aga samas pole mul seda praeguste plaanide kohaselt ka üldse nönda vaja. Pealegi räägitakse kogu aeg sellest, et peab tegema seda, mida ainult tahad. Järelikult peangi ma köike seda tegema, sest ma töesti tahan seda teha. Olen lihtsalt selline auahne ja tahan köigega tegeleda.
Löpetan siis nüüd hetkeks, pole ju tegelikult aega midagi ülearu siin. Loodetavasti vötan ennast millalgi varsti jälle kokku ja postitan siia ka tihedamini. Eks näe.
Subscribe to:
Comments (Atom)