Tahaks midagi head.

Täna oli jälle lugemiskontroll-kirjand. Pärast seda (ja tegelikult loomulikult ka selle ajal) ei suutnud ära kaduda möte, et miks ma ei vöiks osata normaalselt (loe: hästi) kirjandeid kirjutada. Samas saan ma ju väga hästi aru, et köike ei saagi ju köige paremini teha. Aga miks, oleks ju tore kui saaks, ja mina saaksin ka endaga rohkem rahul olla. Miks on küll nii, et läbikukkumised palju rohkem tuju maha teevad, kui edukad ettevötmised? Vöi on asi lihtsalt selles, et head tulemused on normaalsed ja seega keskmised halvad ja halvad eriti halvad?

On käes alles päev 6 ja mul on juba mötted nanot katkestada, kuna ma ei usu, et ma selles edukas suudan olla. Pealegi vötab see mult palju aega, mida ma teoreetiliselt saaksin muudeks asjadeks kasutada. Ma olen loomulikult ajast maas ja blokk on ka peale tulnud natuke. Aga samas on soov ja tung seda ikkagi saavutada üpris suur. Nii tekibki suur küsimus, kas investeerida üpris palju aega millessegi, milles ma vöib-olla edu ei saavuta.

Igastahes läks tänane kirjand jälle natuke kus seda ja teine. Esta öps saab jälle töenäoliselt midagi toredat mulle sinna alla kirjutada. Oeh. Vöib-olla on asi ikkagi selles, et ma ei tohiks kirjutada raamatutele toetuvaid kirjandeid. See on vist suht näha, et see ei too mitte kuidagi edu kohe.

Täna sai ka üle pika aja trennis käidud. Kasutasin enne seda ka toredat spordikreemi, mis pani jalad kenasti tulitama, aga samas täiitis ka oma eesmärgi: jalad ei valutanud enam nönda. See on väga positiivne. Trenn iseenesest oli ka positiivne. Ma kohe tunnen, kuidas see mulle meeldib, mida me teeme. Ma poleks kunagi uskunud, et see mulle nii väga meeldida vöib. Niiet üks väga hea otsus on vähemalt sellel aastal juba tehtud. Loodetavasti tulevad järgmised sama öiged.

Eile oli Eesti Energia poolt korraldatud energeetika alaste füüsikaülesannete lahendamise vöistlus. Ütleks nönda, et see oli siiski suhteliselt raske. Aga noh seda oli ju arvata, et ma sealt eriti midagi ei oska. Niiet tegelikult ei ole pettumus suur ja ma tean, et ühe ülesande tegin ma küll öigesti ära =P.

Tegelikult peaks vaikselt hakkama ka teisteks olümpiaadideks valmistuma. Ega nendeni enam nii palju aega pole jäänud ju. Hakkavad kohe jaanuaris pihta ja siis tuleb nendel tihedalt käia. Ja pealegi, miks mind kogu aeg hulluks nimetavad, kui ma tahan paljudel olümpiaadidel käia ja palju eksameid teha. Minu jaoks on see tegelikult kohe väga normaalne. Miks ma ei peaks seda tegema. Kui küsitakse, mida see mulle annab, et ma neid nii palju teen, siis samahästi vöiks küsida, mida see mult vötab? Ja töesti, mitte midagi ei vöta. Aega küll, aga samas poleks mul selle ajaga niikuinii midagi targemat peale hakata. Midagi see ju ka annab, ikkagi öpin seda rohkem, tuletan asju meelde, tegelen nendega jälle ja seega jääb ka üldiselt ka rohkem meelde. Aga see ju ongi mu eesmärk. Mitte niiväga saada olümpiaadidel häid kohti (mis on küll ka hea, kui need tulevad) aga motiveerida ennast öppima. Seda teevad aga olümpiaadid väga hästi.

Ving, ving ja muu selline on selleks korraks siis läbi. Täna oli lihtsalt kuidagi halb tuju. Ei tea. Ju läheb ikka paremaks.