Ma kirjutasin täna motivatsioonikirja. Ma vöin sinna kirjutada köike, ka seda mis tegelikult minu kohta ei käi. Mitte, et ma ütleksin, et mina seda tegin. Lihtsalt. Huvitav, kui paljud inimesed valetavad oma motivatsioonikirjades. Vöi vöib-olla ei olegi asi valetamises vaid lihtsalt oma heade külgede esile toomises ja halbade tagapaanile lükkamises. Ehk peabki see nii olema.
Mina oma motivatsioonikirjas töin välja pöhjused, miks MINA tahan minna välismaale öppima, mitte seda, kuidas minu välismaale saatmine ülikoolile kujutlematut kasu toob. Kas Erasmuse taoline projekt ei peaks üritama arendada indiviide, et näha Euroopat, öppida tundma ka muid vöimalusi ja viise, kuidas ülikoolis öppida, vöi ongi selle üldine ja ülim eesmärk leida endale inimesi, kes köigest jöust ainult oma koduülikoolile mötlevad: "Oh, kui ma nüüd seda seal välismaa ülikoolis öpin, siis ma saan ju tagasi Eestis olla seal laboris ja loengus rääkida ja ülikool saab nii palju sellest juurde?" Ma väga kahtlen, et ükski kandidaat niimoodi mötleb, et ta toob nii palju kasu oma koduülikoolile. Aga mine sa tea, vöib-olla olengi mina see ainuke veidrik.
Mina tahan minna välismaale, et näha, kuidas ülejäänud maailm töötab. Vahetusüliöpilasena ma näen teiste ülikoolide tööd, mis on töesti hea. Seda ma näha tahangi. Kas see ei ole siis juba piisav pöhjus, miks minna? Loomulikult kaasneb välisriigis öppimisega seal elamine, sealse rahva ja kultuuri tundmaöppimine ning ümbritseva keskkonnaga tutvumine. Mina arvan, et minul ei ole vaja teha nägu, et see mind ei huvita.
Kas motivatsioon kasvab puu otsas?
"Take a chance! All life is a chance. The man who goes the furthest is generally the one who is willing to do and dare."
- Dale Carnegie -
2 comments:
tahaks näha kui järgmine potitus jälle 9 kuu pärast on(tegelikult küll ei tahaks) :D
mo meelest ka!
Post a Comment