Mina tahan.

Hiljaaegu raputati minu maailmavaadet üpris kõvasti. Nimelt mainisin ma ühele oma seltsikaaslasele, et mul on ühes teatud küsimuses moraalne dilemma. Selle peale sain ma üllatusest suured silmad ja üldise hämmingusse sattunud inimese näoilme. Mulle väideti, et minu vanuses ei tohi olla selliseid asju nagu moraalsed dilemmad. Nüüd oli minu kord hämmingusse sattuda ja ma palusin loomulikult seda lähemalt seletada. Nii noorelt ei tohi olla moraalseid dilemmasid seetõttu, et praegu tuleb nautida seda, et on võimalus teha seda, mida ma tahan. Kui mul on tulevikus töökoht, 2 liisingut, pere ja muu selline, siis on väga vähe võimalusi teha seda, mida ma tahan ja jätta tegemata see, mida ma teha ei taha.

Selline mõte tabas mind tegelikult päris suure jõuga. Ma ei ole mitte kunagi selle peale mõelnud ning ma ei ole endale kunagi seda teadvustanud. Mina olen alati seadnud teiste soovid enda omadest kõrgemale, et vahet pole, mis mina tahan, teeme nii, nagu sina heaks arvad.

Nüüd selle üle mõeldes tundub see kuidagi väga vale. Miks ma peaksin ennast alla suruma ja pidevalt teiste pilli järgi tantsima?

Tõenäoliselt on asja juures oma osa mängida laiskus ja kergema vastupanu teed minek. On ju alati lihtsam kasutada kellegi teise ideed, kui oma oma välja mõelda. Tegelikkus aga ei tohiks selline olla. Eriti kui ma tahan ennast lugeda mõtlevaks ja arutlevaks inimeseks. Igaühel peaks olema oma arvamus ja oma tahe.

Mina teen seda, mida mina tahan.

-Inimese teeb suureks või väikseks tema tahe.- F. Schiller

Kaitse. Vägi. Teenistus.

Aastal 2012 ootab mind tõenäoliselt ajateenistus. Eile juhtus Põhjalas olema ettekanne sellel teemal. Ma läksin seda kuulama suure huviga, ning kuigi ma ootasin kuidagi natuke muud (mis sest, et ma tegelikult seda öelda ei oska, mida ma täpselt ootasin), siis oli see väga huvitav. Eriti mõtlemapanev oli ka ettekannet kuulama tulnud vilistlane.

Paar-kolm-neli aastat tagasi olin ma ajateenistuse suhtes väga vastumeelne. Ma ei kujutanud ette, kuidas ma suudan hakkama saada aasta aega kuskil metsas mitte midagi tehes. Ma oleks olnud valmis üpris palju tegema, et sealt kõrvale hiilida. Ma ei tahtnud kohe mitte üldse raisata seda ühte aastat.

Paar aastat hiljem olin ma ajateenistusse minemise stsenaariumiga üpriski leppinud. Ma küll tundsin hirmu selle ees, mis ma seal tegema pean ning kas ja kuidas ma seal hakkama saan ning minu patsifismi kalduvused ainult süvendasid neid hirme, kuid kõrvale mul enam hiilida plaanis ei olnud.

Nüüdseks olen ma jõudnud faasi, kus ma isegi ootan ajateenistusse minekut. Jätkuvalt küll on olemas minu hirmud ja kahtlused, kuid mida rohkem aeg edasi, seda rohkem ma sinna minna tahan. Ka eilne ettekanne ja hilisem vilistlase jutt pani mind veel rohkem niimoodi arvama. Patsifism minus ei ole tegelikult mitte kuhugile kadunud, kuid vaikselt hakkab tahaplaanile vajuma, niiet sellega mul loodetavasti probleeme siiski ei tule.

Ajateenistuse tähtsaim aspekt on väljaõpe. Väljaõpe, et saada sõduriks, et osata kasutada relva, sõjataktikaid ning teada kuidas kaitsta riiki. Samas ei ole see kaitseväeteenistuse juures ainuke aspekt. Reservväge kasutatakse väga tihti erinevate suurte loodusõnnetuste ja katastroofide tagajärgede likvideerimisel, seega peab ajateeinistuse väljaõpe puudutama ka seda valdkonda. Niisamuti annab kaitsevägi distsipliinitunnetust ning väga hea võimaluse end füüsiliselt vormi saada. Ning kõik see on täiesti tasuta ning selle eest maksab riik veel peale. Loomulikult kaotab kutsealune ühe aasta oma elust, kuid sealt saabki kogemust. Tõenäoliselt saaks kogemust koguda ka lihtsalt tänaval teiste inimeste läbipeksmisest või siis peksa saamise läbi. Kas see variant on siis nii palju parem?

Erinevate inimestega rääkides ja nende arvamusi ja kogemusi kuulates jääb kõrvu mõte, kuidas väidetavalt palju aega läheb mööda mitte midagi tehes. Sellega nõustuvad peaageu kõik, kes Eesti kaitseväes aega teeninud. Samas mulle meeldis meie vilistlase oponeering sellele väitele, et ka lahingutegevuses on palju sellist aega, kus ei ole midagi tegema, aga alati peab olema valvel. Selline kaitseväes tühja istumine olekski minu nägemust mööda ka harjutamine. Tõenäoliselt kui see aeg mul endal pärale jõuab ei suuda ma seda endale nii kenasti ja hästi pähe ajada, aga nii ta siiski on. Ning nii palju kui ma aru olen saanud, on siiski võimalik ka selleks ajaks endale mingit tegevust leida. Tuleb lihtsalt olla loominguline tõenäoliselt.

Ma ei pea ennast ülemäära suureks Eesti patrioodiks, seega ei ole kaitseväkke minek minu puhul eriti seotud auga ja kohustusega isamaa vastu. Pigem on see eesmärgiga ennast arendada ja lihtsalt olla valmis. Keegi ei tea, mis tulevik toob ning minu arvates on seda parem vastuvõtta mingisugusegi ettevalmistusega.

-Since wars begin in the minds of men, it is in the minds of men that the defence of peace must be constructed. - Unesco konstitutsioon

Ülikoolist

Kunagi selles samas blogis kirjutasin ma, miks ma ei saa minna ülikooli reaalteadusi öppima minna. Reaalsuses öpin ma juba teist aastat matemaatikat. Kas minu vaated suutsid siis selle aastaga, mis ma pärast Saksamaad gümnaasiumis olin, nii palju muutuda? Tegelikult siiski pigem mitte. KUigi ma tunnen üldiselt sama moodi kui siis, olen ma vist lihtsalt nihutanud prioriteete. See küll maksab mulle praegu valusalt kätte, sest ma ei viitsi tihti koolis käia ja öppida köike seda, mida ma öpin.

Ühe seltsikaaslasega ülikooli teemadel jutustades tekkis ka olukord, kus ma pidin vastama, et töepoolest, mulle ei meeldi ükski mu matemaatika aine. Selle peale tuli temalt loomulikult ilmselge küsimus: Kas ma öpin öiget asja. Tegelikult asi siiski nii hull päris ei ole. Analüüs I ja analüüs II mulle täitsa meeldisid ja ega analüüs III-l ka midagi väga viga polnud. Samas teised ained on köik möödunud selles valguses, et ma väidan, et nad mulle ei meeldi. Vöib-olla, et see on minu enda lohutuseks, aga ma ei saa jätta mötlemata, et töenäoliselt ei saa ma ka teiste ainete vastu täiesti vastumeelne olla. Mind tegelikult osad asjad sealt täiesti reaalselt huvitavad.

Ma arvan, et asi ei ole selles, et ma öpin valet eriala. Ma olen üpriski kindel, et mingit muud eriala öppides valdaksid mind väga sarnased tunded. Seda näen kasvöi oma körvaleriala pealt ja ometi geograafia mulle väga muidu meeldib. Vöib-olla on asi selles, et ma ei peaks üldse üikoolis olema. Mida rohkem ma selle peale mötlen, seda rohkem tösi see tundub. Kahjuks minu tulevikuplaanid ei jäta mulle suuremat valikut.

Köige rohkem arvan ma aga, et asi on lihtsalt selles, et mulle ei meeldi midagi öppida süvitsi. Jah, mulle meeldib matemaatika, aga mind ülemäära väga ei huvita, kuidas töestada, et üks on suurem nullist. Jah, mulle meeldib geograafia, aga mind ei huvita see, kuidas arvutada jöe äravoolutegurit.

Aga ma elan selle üle. Kes teab, vöib-olla tuleb mulle inspiratsiooni ja motivatsiooni, et rohkem öppida. Vöib-olla suudan ma endas seda kasvatada kui ma piisavalt üritaksin. Aga seda ma tean küll, et ma ülikooli löpetan.

-Ülikool ei ole ainult õppimine ja õpetamine, vaid vaimne kliima, mida ei saa iseenesest tekitada nagu ka inglise muru.- M. Mutt