Kõne isamaale

Eesti ajalugu on pikk ja kirev. Meid ümbritsevad rahvad on seda maalapikest tahtnud enda käes hoida. Seda küll tõesti mitte sellel elava rahva, kui lihtsalt selle hea asukoha pärast. Rahva said need võõrvõimud ikkagi kaasa. Ja eesti rahvas sai ikka jälle ja jälle uue kuninga, tsaari või muu, kelle ees kummardada ja keda taevani ülistada.
Kõigest sellest hoolimata ei muutunud eestlased ei sakslasteks, rootslasteks ega venelasteks. Pigem on see pidev muutus aidanud meil kokku hoida ja kanda edasi omi väärtusi ja traditsioone. Pidev võitlus on hoidnud meie see seda tulesädet, mis ükskord kõik pirrud kahel otsal lõkendama lööb. Kas me oleme sinna aega jõudnud? Meil on oma riik, mida lähima aja jooksul tõenäoliselt ei vallutata. Nagu oleks ju. Võime rahulikumalt hingata.

Oleme aga vist hingama jäänudki ja tundub, et kujutlus isamaast hakkab hääbuma. See maa, mille vaimsust kandsid meie esiisad ja –emad, tihti isegi oma vere hinnaga, on muutumas üheks sõnakõlksuks lauludes või asesõnaks meie riigile. Kuid isamaa ei ole mingi riik, mida valitseda saab. Isamaa peaks olema pigem see kultuur, see keel, see vaimsus, mille me emapiima ja isa tarkade sõnade kaudu omaks võtame ja jällegi oma lastele edasi anname.
See vaimsus kaob üha rohkem, mida rohkem me teiste kombeid ja kultuuri üle võtame. Kas keegi käib veel kadrit ja marti jooksmas? Me muudame ise oma maa eripäratuks. Minu arvates võiks isamaa olla midagi erilist, midagi mida sa mujalt ei leia.

Ma tahaksin, et mind valdaksid isamaalised tunded tihedamini, kui kord nelja aasta tagant laulukaare all isamaalisi laule lauldes. Ma tahan olla uhke oma isamaa ja eestlaste üle. Millegi pärast saan ma seda tihti ainult välismaal olles teha. Seal olen ma üksi kõikide nende teiste maade ja rahvaste keskel ja loomulikult ma tunnen uhkust oma enda isamaa, meie kultuuri ja keele üle.

Ehk peangi mina isamaad vaatama kaugemalt. Tihti ei nähta asju, kui nad on otse nina all ning igapäevaselt sellega kokku puutudes ei saa ma aru, kui tähtis ja vajalik see tegelikult on. Alles eemalt vaadates tajun ma äratundmisrõõmu igatsuses ja omapäras. See ongi minu jaoks tõestuseks, et isamaa minus on, isegi, kuigi ta ennast harva ilmutab. Ta on olemas ja see on minu jaoks tähtis.

Küsimus on nüüd selles, kas meil, eestlastel on võimalik oma isamaa erilisust ja eripära hoida ja kaitsta?

Ma arvan, et meil siiski on veel lootust. Meil on ju inimesi, kes tahavad tõusta isamaa hüvanguks päikese poole, tahavad väärtustada rahvuslikkust, hoida isamaad, kanda vaimsust ja töötada isamaa kasuks. Tehkem siis seda, et ka tulevased põlved saavad öelda: Ilus oled, isamaa.

Esitatud Üliõpilasseltside Liidu 85. aastapäeval 12.05.2011.

Arvutus

Arvuti koos Internetiga on saanud väga kiiresti ühiskonna üheks alustalaks. Kõik on sellega seotud: küll loetakse uudiseid, mängitakse, vaadatakse filme ja seriaale ning loomulikult suheldakse sõprade, sugulaste ja täiesti tundmatute võõramaalastega. Loomulikult ei ole see üldsegi halb, miks ma peaksingi veel lisaraha eest oma sõbrale helistama, kui Interneti eest ma juba niigi maksan ja seal suhtlemisvariant täiesti olemas on. Tundub igati loogiline. Eriti veel, kui sõber näiteks teisel pool maakera parajasti on. Niisamuti aitab raha kokku hoida ajalehtede online-versioonide lugemine. Kõik vajaliku saab sealt kätte ja miks paberit kulutades üldse paberajalehti välja anda. Nii võiks ju ka raamatud kõik trükkimata jätta ja kõik need puud saaksid metsas edasi kasvada. Millegipärast ei tundu see aga mulle väga vastuvõetav. Ilmselgelt on eelnevad näited ka üpriski radikaalsed ning selleni ei jõutaks nii pea, kuid tendentsi arvestades ei jääks see tulemata.

Kõige selle valguses on selge, et keskmine inimene veedab arvuti ees väga suure osa oma ajast. Loomulikult ühed rohkem, teised vähem kuid siiski mingil määral teevad seda kõik. Minule on just viimasel ajal see infoajastu väga vastukarva muutunud. Kas tõesti on vaja iga vaba hetk arvuti ees mööda saata? Ma saan väga hästi aru, et kindlasti mitte, kuid miks ma siis seda sellegipoolest teen? Isegi kui ka arvutis mitte midagi tarka teha ei ole, ei suuda ma korralikult raamatut kätte võtta ja seda lugeda, ikka tuleb mingisugune mõttetu tegevus arvuti kaasabil leida, et nii oma aega mööda saata ja surnuks lüüa.

Ma tahaksin olukorda, kus koju tulles ma võtan raamatu kätte ja hakkan seda lugema ning mul ei tule isegi pähe, et oi näe arvuti võiks sisse panna. Kahjuks on ülikoolis ka juba üpris raskeks läinud, kui arvutit ei kasuta. Loengumaterjalid on kõik elektroonilised ja kui eksamiks vaja õppida on, siis arvuti peab undama. Aga vähemalt saab muusikat kuulata.

Mulle meeldib mu uus telefon, mu arvuti töötab väga hästi, mu kalkulaator on perfektne, aga issand, kuidas ma oma mõistust igatsen. -autor teadmata-