Paar-kolm-neli aastat tagasi olin ma ajateenistuse suhtes väga vastumeelne. Ma ei kujutanud ette, kuidas ma suudan hakkama saada aasta aega kuskil metsas mitte midagi tehes. Ma oleks olnud valmis üpris palju tegema, et sealt kõrvale hiilida. Ma ei tahtnud kohe mitte üldse raisata seda ühte aastat.
Paar aastat hiljem olin ma ajateenistusse minemise stsenaariumiga üpriski leppinud. Ma küll tundsin hirmu selle ees, mis ma seal tegema pean ning kas ja kuidas ma seal hakkama saan ning minu patsifismi kalduvused ainult süvendasid neid hirme, kuid kõrvale mul enam hiilida plaanis ei olnud.
Nüüdseks olen ma jõudnud faasi, kus ma isegi ootan ajateenistusse minekut. Jätkuvalt küll on olemas minu hirmud ja kahtlused, kuid mida rohkem aeg edasi, seda rohkem ma sinna minna tahan. Ka eilne ettekanne ja hilisem vilistlase jutt pani mind veel rohkem niimoodi arvama. Patsifism minus ei ole tegelikult mitte kuhugile kadunud, kuid vaikselt hakkab tahaplaanile vajuma, niiet sellega mul loodetavasti probleeme siiski ei tule.
Ajateenistuse tähtsaim aspekt on väljaõpe. Väljaõpe, et saada sõduriks, et osata kasutada relva, sõjataktikaid ning teada kuidas kaitsta riiki. Samas ei ole see kaitseväeteenistuse juures ainuke aspekt. Reservväge kasutatakse väga tihti erinevate suurte loodusõnnetuste ja katastroofide tagajärgede likvideerimisel, seega peab ajateeinistuse väljaõpe puudutama ka seda valdkonda. Niisamuti annab kaitsevägi distsipliinitunnetust ning väga hea võimaluse end füüsiliselt vormi saada. Ning kõik see on täiesti tasuta ning selle eest maksab riik veel peale. Loomulikult kaotab kutsealune ühe aasta oma elust, kuid sealt saabki kogemust. Tõenäoliselt saaks kogemust koguda ka lihtsalt tänaval teiste inimeste läbipeksmisest või siis peksa saamise läbi. Kas see variant on siis nii palju parem?
Erinevate inimestega rääkides ja nende arvamusi ja kogemusi kuulates jääb kõrvu mõte, kuidas väidetavalt palju aega läheb mööda mitte midagi tehes. Sellega nõustuvad peaageu kõik, kes Eesti kaitseväes aega teeninud. Samas mulle meeldis meie vilistlase oponeering sellele väitele, et ka lahingutegevuses on palju sellist aega, kus ei ole midagi tegema, aga alati peab olema valvel. Selline kaitseväes tühja istumine olekski minu nägemust mööda ka harjutamine. Tõenäoliselt kui see aeg mul endal pärale jõuab ei suuda ma seda endale nii kenasti ja hästi pähe ajada, aga nii ta siiski on. Ning nii palju kui ma aru olen saanud, on siiski võimalik ka selleks ajaks endale mingit tegevust leida. Tuleb lihtsalt olla loominguline tõenäoliselt.
Ma ei pea ennast ülemäära suureks Eesti patrioodiks, seega ei ole kaitseväkke minek minu puhul eriti seotud auga ja kohustusega isamaa vastu. Pigem on see eesmärgiga ennast arendada ja lihtsalt olla valmis. Keegi ei tea, mis tulevik toob ning minu arvates on seda parem vastuvõtta mingisugusegi ettevalmistusega.
-Since wars begin in the minds of men, it is in the minds of men that the defence of peace must be constructed. - Unesco konstitutsioon
2 comments:
Nii. Esiteks ei ole kaitsevägi aasta aega metsas istumine, kui ollakse metsas, on üldjuhul tegevust, niisama passimine toimub pigem kasarmus olles.(tegelikult oleneb natuke ka sellest, kuhu lähed, mõnes kompaniis passitakse igal pool pool aega niisama):D
Ja teiseks, seda niisama passimist on seal palju. Ja ma ei usu, et sa suudaksid nii loominguline olla, et see kõik sisustada. Ja kuidas on see harjutamine? Lahingus olles kui sa niisama passid, siis sa ikkagi oled valvel, tähelepanelik jms, aga seal sa sellel ajal enamasti lihtsalt passid, sul ei ole vaja ümbritsevat nii väga jälgida, sa konkreetselt igavled, lahingu ajal vaevalt sa mõtlema hakkaksid, et deem, mul on nii igav.:P
Nagu sa aru võid saada, siis mulle meeldib sellel teemal vaielda. Mis aga ei tähenda, et ma ajateenistuse vastu oleks, lihtsalt mõned asjad selle juures mulle ei meeldi.:)
ma ühinen Kadri arvamusega, mis mõttes niisama passimine?! Ja üks aasta elust on raisatud?!? Ma ütleks, et eriti vastuvõtmatu ja igav inimene igasuguste uute ettevõtmiste ja tegevuste vastu võib nii mõelda ja öelda. Ja Tiru, sina ei ole ju selline. Ma saan aru, et kuna sa oled seda varianti võib-olla rohkem kuulnud selliste inimestega lävides, siis see on see, mida argumendiks tuua, kuid see ei ole see, mis on sinus tegelikult. Ma arvan küll. Sulle kuluks väga aru, nagu sa isegi tead ja tore, et sa sellesse nüüd nii suhtud.
Post a Comment