Kõne isamaale

Eesti ajalugu on pikk ja kirev. Meid ümbritsevad rahvad on seda maalapikest tahtnud enda käes hoida. Seda küll tõesti mitte sellel elava rahva, kui lihtsalt selle hea asukoha pärast. Rahva said need võõrvõimud ikkagi kaasa. Ja eesti rahvas sai ikka jälle ja jälle uue kuninga, tsaari või muu, kelle ees kummardada ja keda taevani ülistada.
Kõigest sellest hoolimata ei muutunud eestlased ei sakslasteks, rootslasteks ega venelasteks. Pigem on see pidev muutus aidanud meil kokku hoida ja kanda edasi omi väärtusi ja traditsioone. Pidev võitlus on hoidnud meie see seda tulesädet, mis ükskord kõik pirrud kahel otsal lõkendama lööb. Kas me oleme sinna aega jõudnud? Meil on oma riik, mida lähima aja jooksul tõenäoliselt ei vallutata. Nagu oleks ju. Võime rahulikumalt hingata.

Oleme aga vist hingama jäänudki ja tundub, et kujutlus isamaast hakkab hääbuma. See maa, mille vaimsust kandsid meie esiisad ja –emad, tihti isegi oma vere hinnaga, on muutumas üheks sõnakõlksuks lauludes või asesõnaks meie riigile. Kuid isamaa ei ole mingi riik, mida valitseda saab. Isamaa peaks olema pigem see kultuur, see keel, see vaimsus, mille me emapiima ja isa tarkade sõnade kaudu omaks võtame ja jällegi oma lastele edasi anname.
See vaimsus kaob üha rohkem, mida rohkem me teiste kombeid ja kultuuri üle võtame. Kas keegi käib veel kadrit ja marti jooksmas? Me muudame ise oma maa eripäratuks. Minu arvates võiks isamaa olla midagi erilist, midagi mida sa mujalt ei leia.

Ma tahaksin, et mind valdaksid isamaalised tunded tihedamini, kui kord nelja aasta tagant laulukaare all isamaalisi laule lauldes. Ma tahan olla uhke oma isamaa ja eestlaste üle. Millegi pärast saan ma seda tihti ainult välismaal olles teha. Seal olen ma üksi kõikide nende teiste maade ja rahvaste keskel ja loomulikult ma tunnen uhkust oma enda isamaa, meie kultuuri ja keele üle.

Ehk peangi mina isamaad vaatama kaugemalt. Tihti ei nähta asju, kui nad on otse nina all ning igapäevaselt sellega kokku puutudes ei saa ma aru, kui tähtis ja vajalik see tegelikult on. Alles eemalt vaadates tajun ma äratundmisrõõmu igatsuses ja omapäras. See ongi minu jaoks tõestuseks, et isamaa minus on, isegi, kuigi ta ennast harva ilmutab. Ta on olemas ja see on minu jaoks tähtis.

Küsimus on nüüd selles, kas meil, eestlastel on võimalik oma isamaa erilisust ja eripära hoida ja kaitsta?

Ma arvan, et meil siiski on veel lootust. Meil on ju inimesi, kes tahavad tõusta isamaa hüvanguks päikese poole, tahavad väärtustada rahvuslikkust, hoida isamaad, kanda vaimsust ja töötada isamaa kasuks. Tehkem siis seda, et ka tulevased põlved saavad öelda: Ilus oled, isamaa.

Esitatud Üliõpilasseltside Liidu 85. aastapäeval 12.05.2011.