Kunagi selles samas blogis kirjutasin ma, miks ma ei saa minna ülikooli reaalteadusi öppima minna. Reaalsuses öpin ma juba teist aastat matemaatikat. Kas minu vaated suutsid siis selle aastaga, mis ma pärast Saksamaad gümnaasiumis olin, nii palju muutuda? Tegelikult siiski pigem mitte. KUigi ma tunnen üldiselt sama moodi kui siis, olen ma vist lihtsalt nihutanud prioriteete. See küll maksab mulle praegu valusalt kätte, sest ma ei viitsi tihti koolis käia ja öppida köike seda, mida ma öpin.
Ühe seltsikaaslasega ülikooli teemadel jutustades tekkis ka olukord, kus ma pidin vastama, et töepoolest, mulle ei meeldi ükski mu matemaatika aine. Selle peale tuli temalt loomulikult ilmselge küsimus: Kas ma öpin öiget asja. Tegelikult asi siiski nii hull päris ei ole. Analüüs I ja analüüs II mulle täitsa meeldisid ja ega analüüs III-l ka midagi väga viga polnud. Samas teised ained on köik möödunud selles valguses, et ma väidan, et nad mulle ei meeldi. Vöib-olla, et see on minu enda lohutuseks, aga ma ei saa jätta mötlemata, et töenäoliselt ei saa ma ka teiste ainete vastu täiesti vastumeelne olla. Mind tegelikult osad asjad sealt täiesti reaalselt huvitavad.
Ma arvan, et asi ei ole selles, et ma öpin valet eriala. Ma olen üpriski kindel, et mingit muud eriala öppides valdaksid mind väga sarnased tunded. Seda näen kasvöi oma körvaleriala pealt ja ometi geograafia mulle väga muidu meeldib. Vöib-olla on asi selles, et ma ei peaks üldse üikoolis olema. Mida rohkem ma selle peale mötlen, seda rohkem tösi see tundub. Kahjuks minu tulevikuplaanid ei jäta mulle suuremat valikut.
Köige rohkem arvan ma aga, et asi on lihtsalt selles, et mulle ei meeldi midagi öppida süvitsi. Jah, mulle meeldib matemaatika, aga mind ülemäära väga ei huvita, kuidas töestada, et üks on suurem nullist. Jah, mulle meeldib geograafia, aga mind ei huvita see, kuidas arvutada jöe äravoolutegurit.
Aga ma elan selle üle. Kes teab, vöib-olla tuleb mulle inspiratsiooni ja motivatsiooni, et rohkem öppida. Vöib-olla suudan ma endas seda kasvatada kui ma piisavalt üritaksin. Aga seda ma tean küll, et ma ülikooli löpetan.
-Ülikool ei ole ainult õppimine ja õpetamine, vaid vaimne kliima, mida ei saa iseenesest tekitada nagu ka inglise muru.- M. Mutt
3 comments:
Mina ei oska siiamaani vastata, miks ma just seda asja õpin, eriti veel siis, kui mainin, mis oli minu esimene valik ja kuidas ma seda eriala õppima sattusin. Samas ma ei oska ka midagi muud välja mõelda, mida peaksin tegema. Veel vähem tean ma seda, mida ma tulevikus sellega peale hakkan. Ja kuigi mulle ka paljud ained ei meeldi ja mis siis, et ma terve elu olev arvanud, et ei lähe kunagi mingit filoloogiat õppima. Aga ma teen seda ja ma olen isegi päris rahul. Ja missiis. Mõnda asja ei peagi seletama. Ja mõni asi lihtsalt on. :)
Ma ütleks ka, et ega mulle ka paljud mu praegused ja tulevased ained ei meeldi, aga ma pean need ära õppima, et jõuda sinna, kuhu vaja. Ja seda tean ma ka, et tõenäosus, et ma jõuan lähimatel aastatel peale kooli lõppu sinna, kuhu tahan, on väga väike, isegi sinna, kuhu ei taha jõuda, on raske jõuda, talk about motivation killer...aga ma ei tahaks ka midagi muud õppida.:)
Aga ma mainin ka seda, et minu meelest sulle sobib matemaatika.:P
Tiru, sulle on tsitaatide kasutamine väga südamelähedaseks saanud, ma vaatan... postituse sisu kohta, minu poolt: been there, done that! Uskuge mind, praegused tudengid, needsamad küsimused, mõtted, kahtlused ja pealehakkamised on olnud, on ja jäävadki. See näitab vaid, et tudeng mõtleb, analüüsib. Iseenesest on see ju väga hea, sest mõttetu ja sihitu tooli nühkimine on sada korda hullem. Ja tõesti, ülikool ei ole vaid õppimine, ülikool on harituse loomine: suurema pildi tajumiseks ja lennukate mõtete mõtlemiseks!
Post a Comment