Pärast Itaalia reisi võtsin ma ette Eesti reisi, et minna Anneli lõpuaktusele ja Ülikooli ballile. Kui aktus oli ka veidi pikale veniv (aga seal oli ka palju teemasid), siis ball oli küll väga äge. Äkki saab ikka järgmine aasta ka sinna minna. Kuna aga päev oli olnud väga pikk seljataga, siis Poslebalale väga kauaks ei jäänud. Aga ehk ka see tuleb veel teinegi kord pikemalt ette võtta.
Nädal sai liigagi ruttu otsa ja enne tagasilendu veetsin veel ühe päeva Riias, sest bussiliiklus Tartu ja Riia vahel väga tihe siiski ei ole. Ma vist ei olegi niimoodi Riia linna peal väga jalutanud otseselt. Ma olen küll paar korda Riias käinud, seda ma tean (Lidot näiteks mäletan mõlemast korrast kõige eredamalt millegipärast), aga jah vanalinn küll kuidagi tuttav ette ei tulnud. Aga iseeensest on see vanalinn üpriski Tallinna omale sarnane. Kuigi Tallinna oma tundub kuidagi kompaktsem ja parem, ei teagi millest see tuleb. Aga ega ma Tallinna vanalinnas ka teab mis palju käinud ei ole. Ka vanalinna mitte arvestades on Riia kesklinn ikka nagu Tallinn. Sama arhitektuur, samad poed ja muud asutused. Kuigi seal on rongijaam natuke mõistlikuma koha peal ja see on üldse hästi korraldatud (mitte, et ma oleks seal rongiga sõitnud, aga rongijaamas sees käisin küll korra). Vabadusesammas on neil kuidagi... parem, aga mulle lihtsalt ei meeldi Eesti oma ka, niiet.
Kuigi vaidlus esimese kuuse pärast Riia ja Tallinna vahel on vaibunud, siis Riia ikka kuulutab ennast vähemalt jõulukuuse-pealinnana. Ja tõepoolest. Igal pool on kuused ja kuuskesid meenutavad kontstruktsioonid, peamiselt väga ägedad. Niiet nad on ikka selle väga tõsiselt ette võtnud.
Vaatamisväärsused vaatasin peamiselt kõik üle (vähemalt ma loodan, et need olid need peamised). Aga päev oli pikk ja Trieri ühikasse jõudsin tagasi alles kell pool 2 öösel (sõitma hakkasin Tartust pool 7 hommikul). Aga noh, järjekordne reis ja seiklus. Vahva.
See viimane nädal siin Saksamaal on aga ikka samasugune olnud nagu ikka. Õnneks oli läbi saanud see udune periood ja nüüd paistab päike või sajab vihma. Täna kusjuures oli hommikul täitsa tormi-tuuline, mis päeva jooksul vaibus, aga asemele tuli väga tugev vihm. Polegi siin vist enne nii tugevat vihma kohanud. Aga tundub, et ka see vaibub.
Eelmisel neljapäeval oli Erasmust tutvustav infotund siinsetele tudengitele ja mul paluti Tartu Ülikooli tutvustada. Oeh, võtsin siis julguse kokku ja tegin seda. Ma arvan, et läks täitsa hästi (vähemalt minu kohta) ja küsiti isegi küsimusi pärast. Kuigi tegelikult ma ei tea, kui väga Tartu Ülikool inglisekeelseid võimalusi geograafias pakub. Aga kui kedagi huvitas, eks nad uurivad ise välja.
Aga juba varsti ootab Pariis.
Kõike kena!
P.S. Sain Eestist endale keeduspiraali, niiet saan endale teed nüüd teha. Jee...
P.P.S Mainin veel korra, et pilte saab vaadata aadressil https://picasaweb.google.com/106867447106685394222
Tuesday, 13 December 2011
Sunday, 27 November 2011
Santa Maria Novella
Reedel võtsin ette reisi Itaaliasse lõpuks. Lend küll natuke hilines, aga jõudsin kenasti kohale. Lennujaamast välja astudes oli nii kena mõnus päike ja soe ilm. Väga äge oli. Piiniad kasvasid ja kuidagi väga vaimustatud olin Itaaliast. Rongi pidin veel natuke ootama, aga siis sain kenasti sõita Sienasse, kus Liisa mind rongijaamas ootas.
Reede õhtul oli siis plaanis Sienas ringi vaatamine. Sai palju jalutatud ja Itaalia ilusat arhitektuuri vaadatud. Kirikud ja eriti katedraal olid loomulikult vaatamist väärt. Üldse Itaalia paistab vana ja see arhitektuur sobib sinna. Annab kohe mulje Vahemere mulje päikesepaiste ja soojusega. Tahaks minna mingi hetk sinna pikemaks ajaks puhkama. Mere äärde, suvel, see oleks väga mõnus.
Laupäeval oli Firenze päev. Vaatasime seal ringi ja seal oli ikka väga palju turiste igal pool. Aga loomulikult oli kena ja mööda kitsaid tänavaid mööda on lahe jalutada, mida kitsam, seda ägedam. Vanad majad, tänavad, vägev. Kuigi jah kitsastele tänavatele päike kahjuks ei paista. Aga sillad üle Arno on selle eest mõnusad. Ka Dante maja nägin ära. Ja Dante kiriku. Pitsat sõime ka loomulikult. Ehtsat Itaalia pitsat.
Pühapäeval hakkas siis aga see mõnus osa. Nimelt olime siis läinud rongijaama hommikul, et sõita Pisasse, seal ringi vaadata, aga tuli välja, et rongid streikisid. Päris jube oli, sest vahepeal ei paistnud ühtegi head viisi, kuidas ma õigeks ajaks Pisasse jõuaksin, et lennukile jõuda. Lõpuks sõitsime bussiga Firenzesse ja sealt edasi taksoga Pisa lennujaama. See läks küll maksma väga palju, aga vähemalt ma jõudsin kohale õigeaegselt ja sain lennukile ja Saksamaale tagasi. Aga vahepeal oli küll pingeline. Ja imelik, et mitte mingisuguseid asendusasju ei sõitnud ja kuna oli pühapäev, siis oli üldse raske mingeid võimalusi leida. Aga järjekordne seiklus edukalt seljataga ja midagi sellest õpitud. Pisat seega kahjuks ei näinud. Kuigi lennuki aknast õhkutõusmisel nägin kaugel Pisa torni, niiet põhimõtteliselt on see nähtud.
Tagasilend nagu ka sinnalend oli ka kena. Nimelt oli see ju loomulikult üle Alpide ja see olli päris hea vaatepilt. Mäed ülevalt poolt vaadatuna. Lennukiaknast nägin ka Vahemerd ja nüüd jääb üle veel päriselt millalgi selle äärde minna.
Varsti panen üles ka Itaalia reisi pildid.
Oma fotoalbumisse olen ma üles pannud oma pildid Luxembourghi reisist, mis ma tegin nädal aega tagasi. See oli ka päris kena.
Kõike kena!
Reede õhtul oli siis plaanis Sienas ringi vaatamine. Sai palju jalutatud ja Itaalia ilusat arhitektuuri vaadatud. Kirikud ja eriti katedraal olid loomulikult vaatamist väärt. Üldse Itaalia paistab vana ja see arhitektuur sobib sinna. Annab kohe mulje Vahemere mulje päikesepaiste ja soojusega. Tahaks minna mingi hetk sinna pikemaks ajaks puhkama. Mere äärde, suvel, see oleks väga mõnus.
Laupäeval oli Firenze päev. Vaatasime seal ringi ja seal oli ikka väga palju turiste igal pool. Aga loomulikult oli kena ja mööda kitsaid tänavaid mööda on lahe jalutada, mida kitsam, seda ägedam. Vanad majad, tänavad, vägev. Kuigi jah kitsastele tänavatele päike kahjuks ei paista. Aga sillad üle Arno on selle eest mõnusad. Ka Dante maja nägin ära. Ja Dante kiriku. Pitsat sõime ka loomulikult. Ehtsat Itaalia pitsat.
Pühapäeval hakkas siis aga see mõnus osa. Nimelt olime siis läinud rongijaama hommikul, et sõita Pisasse, seal ringi vaadata, aga tuli välja, et rongid streikisid. Päris jube oli, sest vahepeal ei paistnud ühtegi head viisi, kuidas ma õigeks ajaks Pisasse jõuaksin, et lennukile jõuda. Lõpuks sõitsime bussiga Firenzesse ja sealt edasi taksoga Pisa lennujaama. See läks küll maksma väga palju, aga vähemalt ma jõudsin kohale õigeaegselt ja sain lennukile ja Saksamaale tagasi. Aga vahepeal oli küll pingeline. Ja imelik, et mitte mingisuguseid asendusasju ei sõitnud ja kuna oli pühapäev, siis oli üldse raske mingeid võimalusi leida. Aga järjekordne seiklus edukalt seljataga ja midagi sellest õpitud. Pisat seega kahjuks ei näinud. Kuigi lennuki aknast õhkutõusmisel nägin kaugel Pisa torni, niiet põhimõtteliselt on see nähtud.
Tagasilend nagu ka sinnalend oli ka kena. Nimelt oli see ju loomulikult üle Alpide ja see olli päris hea vaatepilt. Mäed ülevalt poolt vaadatuna. Lennukiaknast nägin ka Vahemerd ja nüüd jääb üle veel päriselt millalgi selle äärde minna.
Varsti panen üles ka Itaalia reisi pildid.
Oma fotoalbumisse olen ma üles pannud oma pildid Luxembourghi reisist, mis ma tegin nädal aega tagasi. See oli ka päris kena.
Kõike kena!
Tuesday, 15 November 2011
Holland
Eelmisel nädalavahetusel sai siis käidud Amsterdamis ja Rotterdamis Anneliga. Reedene päev oli loomulikult väga huvitav ja rongisõiduseikluste rohke. Nimelt kuna minu esimene rong jäi 40 (sic!) minutit hiljaks (sest, et juhtumisi oli 11.11.11 ja seetõttu Kölnis karneval ja ilmselgelt sõitis sinna hunnikute viisi igat pidi kostüümides inimesi. Ja rong oli ikka nii täis, mis täis. Vähemalt pooltes peatustes jäid kõik ootavad inimesed maha, sest rongi peale lihtsalt ei mahtunud. Ilge joomine ja suitsetamine läks ka seal lahti. Päris jube oli), siis pidin ma teise rongi võtma, mis mulle infost anti. See aga koosnes kahest ümberistumisest. Kui oma teise ümberistumise kohta jõudsin Hollandis, siis tuli seal välja, et mingisugune raudtee osa oli kinni ja rongid seal ei sõitnud. Seega pidin minema muid liine pidi. Kokkuvõttes istusin Hollandis 4 korda ümber ehk terve sõidu peale sai planeeritud ühest ümberistumisest kokku 6 (sic!) ümberistumist. Kena trippimine. Aga jõudsin Amsterdami kenasti, umbes samal ajal siis, kui Anneligi. Vaatasime siis linnas ringi, jalutasime, käisime punaste laternate tänavalt läbi. Kanaleid oli palju, jalgrattureid oli palju. Muuseumis käisime ka, mis oli ka täitsa kena. Hotellituba oli küll väike, aga minu meelest täitsa kena. Coffeeshop'i otsustasime mitte minna.
Laupäeva õhtul sõitsime siis rongiga veel Rotterdami ja sealt läksime Kati ja Taneli juurde. Sealt käisime kõik koos ka Taneli sõpradel külas kõrvallinnas. Pühapäeval käisime Rotterdami peal jalutamas. Siis aga ei olnud enam nii kena ilm ja kõik oli udune ja üpris külmaks oli läinud. Aga muidu oli kena. Õhtul läksime siis kenasti jälle rongi peale ja alustasime oma järgmise trippimisega. Nimelt sõitsime rongidega öö läbi. Kölnis oli üle kolme tunni aega. Kella poole ühest kuni umbes kolmveerand neljani. Käisime vanalinnas ringi ja vaatasime Kölni Domi (katedraali). Päris kena asi on see ikka. Ja vahepeal keegi mängis seal sees orelit. Või vähemalt sealt kostus orelimuusikat, see oli ikka päris äge ja võimas. Kokku oli meil 3 ümberistumist ning kui me sõitma hakkasime veerand kümme, siis kohale jõudsime pool kaheksa hommikul. Ilmselgelt läksime kohe magama.
Eile vaatasime natuke Trieris ringi ja läksime varakult magama. Mina läksin täna hommikul veel kella kaheksaks kooli, kuid ma olin seal nii väsinud, et ainuke, mis ma teha seal suutsin oli ennast takistada magama jäämast. Pärast loengut tulin koju ja varsti pärast seda läksin Annelit ära saatma, kes kahjuks juba ära pidi siis minema.
Aga mina lähen kahe nädala pärast Eestisse nädalaks. Enne seda aga ka Itaaliasse. =)
Kõike kena
Laupäeva õhtul sõitsime siis rongiga veel Rotterdami ja sealt läksime Kati ja Taneli juurde. Sealt käisime kõik koos ka Taneli sõpradel külas kõrvallinnas. Pühapäeval käisime Rotterdami peal jalutamas. Siis aga ei olnud enam nii kena ilm ja kõik oli udune ja üpris külmaks oli läinud. Aga muidu oli kena. Õhtul läksime siis kenasti jälle rongi peale ja alustasime oma järgmise trippimisega. Nimelt sõitsime rongidega öö läbi. Kölnis oli üle kolme tunni aega. Kella poole ühest kuni umbes kolmveerand neljani. Käisime vanalinnas ringi ja vaatasime Kölni Domi (katedraali). Päris kena asi on see ikka. Ja vahepeal keegi mängis seal sees orelit. Või vähemalt sealt kostus orelimuusikat, see oli ikka päris äge ja võimas. Kokku oli meil 3 ümberistumist ning kui me sõitma hakkasime veerand kümme, siis kohale jõudsime pool kaheksa hommikul. Ilmselgelt läksime kohe magama.
Eile vaatasime natuke Trieris ringi ja läksime varakult magama. Mina läksin täna hommikul veel kella kaheksaks kooli, kuid ma olin seal nii väsinud, et ainuke, mis ma teha seal suutsin oli ennast takistada magama jäämast. Pärast loengut tulin koju ja varsti pärast seda läksin Annelit ära saatma, kes kahjuks juba ära pidi siis minema.
Aga mina lähen kahe nädala pärast Eestisse nädalaks. Enne seda aga ka Itaaliasse. =)
Kõike kena
Monday, 31 October 2011
Kolmeriiginurk
Täna hommikul algas päev rahulikult. Lõuna ajal sõitsin kooli, et lõunat süüa, pärast mida sõitsin linna tagasi, et rongi peale minna. Linn oli täna ikka päris hullumeelse liiklusega. Igal pool olid sellised ummikud... Kohe näha, et pühad on ukse ees ja need ummikud loovad ju sellise pühademeeleolu ka. Kui ma eile linna peal jalutamas käisin (eile olid kusjuures suurem osa poode lahti, mis on Saksamaal pühapäeva kohta väga erandlik), siis oli linna peal ka nii palju rahvast. Kõik käisid ringi ja ostsid asju. Isegi mingi tivoli sarnane asi oli ühel väljakul püsti pandud. Aga jah, autosid eile küll nii palju ei olnud kui täna.
Igastahes rongiga sõitsin mina täna Perli. Või noh pidin sõitma Perli, aga kuna ma mäletasin valesti, mis sellele eelnev peatus oli, siis astusin ma rongist ühe peatuse liiga vara välja. Sellest ei olnud aga eriti midagi, sest siis ma saingi mõnusasti mööda Moselit jalutada. Ilm oli väga ilus, päike paistis, tuult ei olnud eriti, väga soe oli. Üldiselt oli ikka väga kena seal jalutada. Küll jah see oli 4 kilomeetrit, aga siiski.
Jõudsin siis Perli ja võtsin sammud kenasti kohe Luksemburgi peale. Läksin üle silla ja olingi ühes Lukemburgi väikeses külas nimega Schengen. Ja see on tõepoolest see koht, kus kirjutati Schengeni lepingutele alla, mis nüüdseks on kasvanud suureks Schengeni alaks. Seal oli selle sündmuse jaoks isegi monument. Jalutasin siis külakeses natukene ringi. Päris mägine oli. Käisin ka ühes bensuka-poes. Bensiini võtmise järjekorras oli väga palju autosid, ja loomulikult olid need kõik Saksa või Prantsuse omad. Aga mida ka imestada, kui Lukseumburgis on bensiini liiter alla 1,3€ ja Saksamaal on see umbese 1,5€. Poes sees oli ka loomulikult hunnikute viisi alkoholi ja veel suuremate hunnikutega tubakatooteid müügil. Üks prantsuse naine minu ees ostis sealt umbes 120€ eest erinevaid tubakatooteid. Mul hakkas juba endal imelik, et mina ainult vett ja šokolaadi ostsin.
Järgmine peatus oli mul kohalik kirik ja surnuaed. Kirik oli nagu kirik ikka, aga surnuaed oli küll selline, millises ma varem käinud ei olnud. Nimelt olid peaagu kõik hauad seal igat pidi kividega kaetud. Minule see kohe üldsegi ei meeldinud. Seal olid ka mõned inimesed, kes (tõenäoliselt seoses homse pühaga) haudu korrastasid. Ja selles surnuaias tähendab haudade korrastamine seda, et sa võtad veeämbri ja mopi, ning pesed kiviplaati. Minu jaoks ikka väga võõrastav ja imelik.
Nüüd võtsin ette käigu Prantsusmaale. Kõigepealt pidin küll otsima, kus kohast ma kõige paremat teed pidi sinna jõuan, aga tuli välja, et ega seal palju valikuvariante ei olegi. Millegi pärast pole prantslased tahtnud tee äärde üles panna silti, näitamaks täpset kohta, kus nende riigi piir on, aga kui ma jõudsin miniatuurse Eifeli tornini, siis ma võisin eeldada, et ma olin kohale jõudnud. Selles väikses külas, mis Prantsusmaa ossa selles nurgas jäi, ma eriti midagi ei teinud ega näinud. Käisin ühte tänavat pidi edasi tagasi, kuhugi jõudmata, sest oli vaja ikka rongi peale tagasi ka minna ja olin juba üpriski palju maha kõndinud. Aga Prantsusmaal sai siiski käidud.
Üldkokkuvõttes oli selline kena väike 11 kilomeetrine jalutuskäik kolmes riigis.
Minu poolt külastatud riikide arv tõusis kohe kahe võrra tänasel päeval. Ma ei jõua ära oodata, millal ma seda veelkord suurendada saan. Lõpuks ka veel mõned pildid ning tõenäoliselt panen veel ka pilte üles oma picasa-pildialbumisse.
Kõike kena!
"Monument" Schengeni lepingu sõlmimisele.
Mosel. Vasak kallas on Saksamaa, parem Luksemburg.
Natukene enne jõe keskel olevat saart on punkt, kus saavad kokku Saksamaa (vasakul all), Luksemburgi (paremal) ja Prantsusmaa (vasakul üleval). See on nn Kolmeriiginurk.
Prantsusmaa ja Saksamaa piiril olev miniatuurne Eifeli torn.
Prantsusmaa küla Apach.
Igastahes rongiga sõitsin mina täna Perli. Või noh pidin sõitma Perli, aga kuna ma mäletasin valesti, mis sellele eelnev peatus oli, siis astusin ma rongist ühe peatuse liiga vara välja. Sellest ei olnud aga eriti midagi, sest siis ma saingi mõnusasti mööda Moselit jalutada. Ilm oli väga ilus, päike paistis, tuult ei olnud eriti, väga soe oli. Üldiselt oli ikka väga kena seal jalutada. Küll jah see oli 4 kilomeetrit, aga siiski.
Jõudsin siis Perli ja võtsin sammud kenasti kohe Luksemburgi peale. Läksin üle silla ja olingi ühes Lukemburgi väikeses külas nimega Schengen. Ja see on tõepoolest see koht, kus kirjutati Schengeni lepingutele alla, mis nüüdseks on kasvanud suureks Schengeni alaks. Seal oli selle sündmuse jaoks isegi monument. Jalutasin siis külakeses natukene ringi. Päris mägine oli. Käisin ka ühes bensuka-poes. Bensiini võtmise järjekorras oli väga palju autosid, ja loomulikult olid need kõik Saksa või Prantsuse omad. Aga mida ka imestada, kui Lukseumburgis on bensiini liiter alla 1,3€ ja Saksamaal on see umbese 1,5€. Poes sees oli ka loomulikult hunnikute viisi alkoholi ja veel suuremate hunnikutega tubakatooteid müügil. Üks prantsuse naine minu ees ostis sealt umbes 120€ eest erinevaid tubakatooteid. Mul hakkas juba endal imelik, et mina ainult vett ja šokolaadi ostsin.
Järgmine peatus oli mul kohalik kirik ja surnuaed. Kirik oli nagu kirik ikka, aga surnuaed oli küll selline, millises ma varem käinud ei olnud. Nimelt olid peaagu kõik hauad seal igat pidi kividega kaetud. Minule see kohe üldsegi ei meeldinud. Seal olid ka mõned inimesed, kes (tõenäoliselt seoses homse pühaga) haudu korrastasid. Ja selles surnuaias tähendab haudade korrastamine seda, et sa võtad veeämbri ja mopi, ning pesed kiviplaati. Minu jaoks ikka väga võõrastav ja imelik.
Nüüd võtsin ette käigu Prantsusmaale. Kõigepealt pidin küll otsima, kus kohast ma kõige paremat teed pidi sinna jõuan, aga tuli välja, et ega seal palju valikuvariante ei olegi. Millegi pärast pole prantslased tahtnud tee äärde üles panna silti, näitamaks täpset kohta, kus nende riigi piir on, aga kui ma jõudsin miniatuurse Eifeli tornini, siis ma võisin eeldada, et ma olin kohale jõudnud. Selles väikses külas, mis Prantsusmaa ossa selles nurgas jäi, ma eriti midagi ei teinud ega näinud. Käisin ühte tänavat pidi edasi tagasi, kuhugi jõudmata, sest oli vaja ikka rongi peale tagasi ka minna ja olin juba üpriski palju maha kõndinud. Aga Prantsusmaal sai siiski käidud.
Üldkokkuvõttes oli selline kena väike 11 kilomeetrine jalutuskäik kolmes riigis.
Minu poolt külastatud riikide arv tõusis kohe kahe võrra tänasel päeval. Ma ei jõua ära oodata, millal ma seda veelkord suurendada saan. Lõpuks ka veel mõned pildid ning tõenäoliselt panen veel ka pilte üles oma picasa-pildialbumisse.
Kõike kena!
"Monument" Schengeni lepingu sõlmimisele.
Mosel. Vasak kallas on Saksamaa, parem Luksemburg.
Natukene enne jõe keskel olevat saart on punkt, kus saavad kokku Saksamaa (vasakul all), Luksemburgi (paremal) ja Prantsusmaa (vasakul üleval). See on nn Kolmeriiginurk.
Prantsusmaa ja Saksamaa piiril olev miniatuurne Eifeli torn.
Prantsusmaa küla Apach.
Saturday, 29 October 2011
Koblenz
Nonii, kena nädalake jälle mööda läinud viimasest postitusest. Nojah, ma ei teagi, miks ma ei kirjuta tihedamini. Ei tule isegi kuidagi selle peale. Ega mul nüüd nii palju midagi öelda ei ole ka. Ja tühje sõnu ma niikuinii kirjutatada ei oska.
Nädala peale aga natuke isegi midagi toimunud on. Teisipäeval näiteks tutvusin ühes loengus ühe Soome vahetusüliõpilasega. Ta on küll magistris ja natuke teisel suunal kui mina, seega see üks loeng on meil ainuke ühine. Aga tore sellegipoolest. Kolmapäeval istusin mina koolis oma tavapärases kohas internetis (kusjuures on see üpriski häiriv, et terve suure koolimaja (no hea küll see ei ole mitte üks maja vaid majade kompleks) peale on ainult üks koht, kus istuda saab ning kuhu internet levib, ning seal on tihti ka teised inimesed istumas) ja see Soome erasmuslane leidis mind sealt lausa üles ja kutsus mind Bowlingut mängima veel teiste erasmuslastega. Läksingi siis kohale ja täitsa vahva oli. Seal oli kolm soomlast, üks belglane, üks poolakas, üks slovakk, kolm prantslast ja üks mitte-erasmuslasest sakslane. Ma isegi võitsin ühe mängu.
Ma pidin aga varem ära minema, kui teised, sest ma tahtsin jõuda ühikat tutvustavale ringkäigule ja sellele järgnevale tervituspeole. Nagu ikka oli peol alguses päris raske, aga lõpuks suutsin ennast sokutada ühte seltskonda, kus sai päris mitme inimesega rääkida. Üldkokkuvõttes läks asi ikka väga kenasti.
Neljapäeval ja reedel käisin lihtsalt koolis ja veetsin rahulikult aega. Täna otsustasin sõita Koblenzi. See on linn, kus Moseli jõgi suubub Reini jõkke. Selle koha nimi on "Saksa nurk" ning ma vaatasin loomulikult selle ka üle. See oli täitsa äge. Seal on suur mälestusmärk keiser Wilhelm suurele. Aastal 1953 kuulutas Saksa president selle koha Saksa ühtsuse mälestusmärgiks. Monumendil endal on ka kirjas lause: "Nimmer wird das Reich zerstöret, wenn ihr einig seid und treu". Ehk siis, "Riiki ei hävitata kunagi, kui te ühtsed olete ja truud".
See on siis see päris suur monument. Sinna üles sai ka minna ja sealt on ka tehtud järgmine pilt, kus on siis näha see "Saksa nurk". Paremal voolab Reini jõgi ja vasakult suubub sinna Mosel.
Esmaspäeval mul enam kooli ei ole, sest ma loobusin sellest keskkonnaõiguse ainest. Teisipäval on siin püha. Vaatab, mis nüüd nende kolme vaba päevaga veel peale hakkab.
Kõike kena!
Nädala peale aga natuke isegi midagi toimunud on. Teisipäeval näiteks tutvusin ühes loengus ühe Soome vahetusüliõpilasega. Ta on küll magistris ja natuke teisel suunal kui mina, seega see üks loeng on meil ainuke ühine. Aga tore sellegipoolest. Kolmapäeval istusin mina koolis oma tavapärases kohas internetis (kusjuures on see üpriski häiriv, et terve suure koolimaja (no hea küll see ei ole mitte üks maja vaid majade kompleks) peale on ainult üks koht, kus istuda saab ning kuhu internet levib, ning seal on tihti ka teised inimesed istumas) ja see Soome erasmuslane leidis mind sealt lausa üles ja kutsus mind Bowlingut mängima veel teiste erasmuslastega. Läksingi siis kohale ja täitsa vahva oli. Seal oli kolm soomlast, üks belglane, üks poolakas, üks slovakk, kolm prantslast ja üks mitte-erasmuslasest sakslane. Ma isegi võitsin ühe mängu.
Ma pidin aga varem ära minema, kui teised, sest ma tahtsin jõuda ühikat tutvustavale ringkäigule ja sellele järgnevale tervituspeole. Nagu ikka oli peol alguses päris raske, aga lõpuks suutsin ennast sokutada ühte seltskonda, kus sai päris mitme inimesega rääkida. Üldkokkuvõttes läks asi ikka väga kenasti.
Neljapäeval ja reedel käisin lihtsalt koolis ja veetsin rahulikult aega. Täna otsustasin sõita Koblenzi. See on linn, kus Moseli jõgi suubub Reini jõkke. Selle koha nimi on "Saksa nurk" ning ma vaatasin loomulikult selle ka üle. See oli täitsa äge. Seal on suur mälestusmärk keiser Wilhelm suurele. Aastal 1953 kuulutas Saksa president selle koha Saksa ühtsuse mälestusmärgiks. Monumendil endal on ka kirjas lause: "Nimmer wird das Reich zerstöret, wenn ihr einig seid und treu". Ehk siis, "Riiki ei hävitata kunagi, kui te ühtsed olete ja truud".
See on siis see päris suur monument. Sinna üles sai ka minna ja sealt on ka tehtud järgmine pilt, kus on siis näha see "Saksa nurk". Paremal voolab Reini jõgi ja vasakult suubub sinna Mosel.
Esmaspäeval mul enam kooli ei ole, sest ma loobusin sellest keskkonnaõiguse ainest. Teisipäval on siin püha. Vaatab, mis nüüd nende kolme vaba päevaga veel peale hakkab.
Kõike kena!
Saturday, 22 October 2011
Saarbrücken
Koolinädal kolmapäevast reedeni ei olnud midagi erilist. Kolmapäeval käisin küll siis oma teaduskonna erasmus-koordinaatoriga jutustamas ja sain teada uusi asju oma ainete ja ainepunktide kohta. Nojah siis, eks ma pean nüüd natuke oma learning agreementi muutma, aga see ei ole ka mingi probleem. Ja seda ühe aine praktikumi ma siiski ei võta. Seega mul hakkab seda ainet olema ainult üle nädala. Kena. Kõikidele oma õppejõududele olen ka öelnud, et ma vahetusüliõpilane olen ja kõik on nii rõõmsad ja vastutulelikud ja mida kõike veel. Mõnus. Loodetavasti tulevad siis ka lihtsad eksamid.
Käin ka iga päev koolis söömas. Päris odavalt saab kõhu ikka kenasti täis.
Täna otsustasin aga minna Saarbrückenit vaatama. Ronisin siis hommikul rongi peale ja sõitsin kohale. Rongisõit oli ka loomulikult väga hea vaatega, peaageu kogu aeg jõe kõrval sõitsime. Saarbrückenis käisin niisamaa ringi. Vaatasin turistidele mõeldud suunaviitade pealt kohti ja liikusin nende järgi. Ega väga palju midagi erilist vaadata ei olnudki. Peamiselt kirikud. Aga kena linn iseenesest. Täna oli peatänav ka palju rahvast täis, sest kuna homme on seal linnapea valmised, siis kõik parteid loomulikult viimasel minutil veel üritavad rahvast meelitada. Kes jagasid lilli naistele, kes šokolaade (ma sain neid kusjuures veel kaks tükki). Ja õhupalle jagasid loomulikult kõik.
Ühel platsil oli ka väga palju prantsuse noori, kes olid kuidagi gruppidesse jagatud, näod erinevate värvidega täis maalitud ja nad mängisid mingeid mänge. Kuna prantsuse keelest aru ei saanud, siis ei püüdnud ka väga aru saada, mis toimub, aga huvitav oli sellegipoolest.
Olin ka internetist varem vaadanud, et Saarbrückenis on kunstimuuseumid, mõtlesin ka neid vaatama minna, aga ma ei suutnud neid korralikult üles leida. Väga veider. Aga noh ju teine kord jälle. Veel nägin seal suuri reklaame Rocky Horror Show etendamisest sealses teatris. See on muusikal, mida ma tahaksin tegelikult vaadata, siis kodus piletihindu vaadates (kusjuures suurem osa etendustest on loomulikult välja müüdud), siis otsustasin seda siiski mitte teha. Lähen parem käin selle raha eest mitu korda teatris draamat vaatamas. Ja mul on see ka plaanis, sest seal samas teatris mängitakse Schilleri "Die Räuber'it", ehk siis "Röövlid", mida me ka Gymnasium Grafingu teatri-ringis õppisime ja teised ka esitasid (ma oleksin ka osa võtnud, kui ma poleks pidanud enne etendamist Saksamaalt ära tulema). Niiet vaatan, kuidas see oli mõeldud välja nägema.
Igastahes käisin veel linna peal ringi, vaatasin poodidesse (eriti raamatupoed käisin läbi) ja kui ma lõpuks rongi peale uuesti läksin olin päevast kuidagi imelikult läbi omadega. Aga jõudsin kenasti koju.
Leidsin endale väga huvitavaid, häid ja mis kõige tähtsam odavaid võimalusi, kuidas Luxemburgi minna. Mõnus.
Kõike kena.
Käin ka iga päev koolis söömas. Päris odavalt saab kõhu ikka kenasti täis.
Täna otsustasin aga minna Saarbrückenit vaatama. Ronisin siis hommikul rongi peale ja sõitsin kohale. Rongisõit oli ka loomulikult väga hea vaatega, peaageu kogu aeg jõe kõrval sõitsime. Saarbrückenis käisin niisamaa ringi. Vaatasin turistidele mõeldud suunaviitade pealt kohti ja liikusin nende järgi. Ega väga palju midagi erilist vaadata ei olnudki. Peamiselt kirikud. Aga kena linn iseenesest. Täna oli peatänav ka palju rahvast täis, sest kuna homme on seal linnapea valmised, siis kõik parteid loomulikult viimasel minutil veel üritavad rahvast meelitada. Kes jagasid lilli naistele, kes šokolaade (ma sain neid kusjuures veel kaks tükki). Ja õhupalle jagasid loomulikult kõik.
Ühel platsil oli ka väga palju prantsuse noori, kes olid kuidagi gruppidesse jagatud, näod erinevate värvidega täis maalitud ja nad mängisid mingeid mänge. Kuna prantsuse keelest aru ei saanud, siis ei püüdnud ka väga aru saada, mis toimub, aga huvitav oli sellegipoolest.
Olin ka internetist varem vaadanud, et Saarbrückenis on kunstimuuseumid, mõtlesin ka neid vaatama minna, aga ma ei suutnud neid korralikult üles leida. Väga veider. Aga noh ju teine kord jälle. Veel nägin seal suuri reklaame Rocky Horror Show etendamisest sealses teatris. See on muusikal, mida ma tahaksin tegelikult vaadata, siis kodus piletihindu vaadates (kusjuures suurem osa etendustest on loomulikult välja müüdud), siis otsustasin seda siiski mitte teha. Lähen parem käin selle raha eest mitu korda teatris draamat vaatamas. Ja mul on see ka plaanis, sest seal samas teatris mängitakse Schilleri "Die Räuber'it", ehk siis "Röövlid", mida me ka Gymnasium Grafingu teatri-ringis õppisime ja teised ka esitasid (ma oleksin ka osa võtnud, kui ma poleks pidanud enne etendamist Saksamaalt ära tulema). Niiet vaatan, kuidas see oli mõeldud välja nägema.
Igastahes käisin veel linna peal ringi, vaatasin poodidesse (eriti raamatupoed käisin läbi) ja kui ma lõpuks rongi peale uuesti läksin olin päevast kuidagi imelikult läbi omadega. Aga jõudsin kenasti koju.
Leidsin endale väga huvitavaid, häid ja mis kõige tähtsam odavaid võimalusi, kuidas Luxemburgi minna. Mõnus.
Kõike kena.
Tuesday, 18 October 2011
Ka bussidel on tunded
Tänane päev algas jubedalt vara. Juba 6.45 oli äratus (no hea küll ma tõusin siiski 6.50). Ma ei mäletagi, millal ma viimati nii vara tõusma pidin, et kooli minna. Tõenäoliselt siis kui ma viimati Saksamaal olin. Siis algas ka kool jubedalt vara ja ma elasin koolist üpris kaugel. Aga seekord on vähemalt seda ainult üks kord nädalas.
Igastahes bussiga kooli sõites juhtus igasugu põnevaid asju. Kõigepealt see buss, millega ma kooli tahtsin sõita, sõitis ainult kaks peatust edasi raudteejaama. No hea küll. Läksin seal maha ja suht varsti tuli järgmine, mis siis sõitis ülikooli poole. Olles keeramas raudteesilla alla toimus bussil väike kokkupõrge silla talaga, mille tulemusel bussi tagumise poole (no see oli selline lõõtsbuss) ukse ülemine osa ja selle kõrval olev suur aken sinna tala juurde maha jäid. Mina olin kahjuks/õnneks bussi esimeses otsas ja hästi ei näinud, mis toimub. Teinud selgeks, et keegi viga polnud saanud, otsustas bussijuht edasi sõita, mis oli temast väga tore, sest ma poleks tõenäoliselt õigel ajal muidu kooli jõudnud. Kui bussist maha läksin, siis nägingi seda kena auku, kus enne oli olnud aken. Väga huvitav.
Esimene loeng oli siis Maastikuökoloogia. Kuna mingitel tudengitel oli probleem rongi-bussi-misiganes aegadega, siis nüüd hakkab see loeng hoopis kell 8.30, mitte 8.15. Jee 15 minutit rohkem und. Ja veel kõigele lisaks tuli välja, et see aine on ilma eksamita. Lihtsalt tuleb kohal käia. No see oli hea uudis.
Järgmine loeng oli mul aga kell 12, see oli kartograafia. Seal tuli selle eest välja, et ma pean vist praktikumidest seal ka osa võtma, see aga ei ole üldse nii tore. Selle peale, et ma aga seda õppejõult küsima läksin (ta ei teadnud kusjuures ja ütles, et küsib edasi) sain ma täna õhtul oma teaduskonna Erasmus-inimestelt kirja, et ma ei ole teaduskonna erasmuse-informatsiooniüritustest osa võtnud, mitte, et ma oleksin teadnud, et sellised asjad on või et neid ka sellel ajal oli, kui mina siin olen olnud. Aga ma lähen siis homme nendega rääkima ja äkki saan kindlalt teada oma selle praktikumi asja kohta. Ma ei tahaks seda tegelikult üldse teha. Aga nojah. See on muidu homme ka.
Mul on praegu selline tunne, et ma kavatsen loobuda keskkonnaõigusest. See tundus ikka jube raske ja keeruline olevat. Mulle tundub, et see nõuaks mult veidi rohkem sakslastele (peamiselt) üldtundud teadmisi igapäevasest elust (no seadused ikkagi). Aga eks seda näeb.
Jooksmas käisin ka täna, kuigi üpris lühidalt, sest vihma sadas päris pahasti, mõtlesin alguses, et mis seal ikka, aga ega ta väga meeldiv ei olnud siiski.
Homme alles kell 10 kooli.
Kõike kena.
Igastahes bussiga kooli sõites juhtus igasugu põnevaid asju. Kõigepealt see buss, millega ma kooli tahtsin sõita, sõitis ainult kaks peatust edasi raudteejaama. No hea küll. Läksin seal maha ja suht varsti tuli järgmine, mis siis sõitis ülikooli poole. Olles keeramas raudteesilla alla toimus bussil väike kokkupõrge silla talaga, mille tulemusel bussi tagumise poole (no see oli selline lõõtsbuss) ukse ülemine osa ja selle kõrval olev suur aken sinna tala juurde maha jäid. Mina olin kahjuks/õnneks bussi esimeses otsas ja hästi ei näinud, mis toimub. Teinud selgeks, et keegi viga polnud saanud, otsustas bussijuht edasi sõita, mis oli temast väga tore, sest ma poleks tõenäoliselt õigel ajal muidu kooli jõudnud. Kui bussist maha läksin, siis nägingi seda kena auku, kus enne oli olnud aken. Väga huvitav.
Esimene loeng oli siis Maastikuökoloogia. Kuna mingitel tudengitel oli probleem rongi-bussi-misiganes aegadega, siis nüüd hakkab see loeng hoopis kell 8.30, mitte 8.15. Jee 15 minutit rohkem und. Ja veel kõigele lisaks tuli välja, et see aine on ilma eksamita. Lihtsalt tuleb kohal käia. No see oli hea uudis.
Järgmine loeng oli mul aga kell 12, see oli kartograafia. Seal tuli selle eest välja, et ma pean vist praktikumidest seal ka osa võtma, see aga ei ole üldse nii tore. Selle peale, et ma aga seda õppejõult küsima läksin (ta ei teadnud kusjuures ja ütles, et küsib edasi) sain ma täna õhtul oma teaduskonna Erasmus-inimestelt kirja, et ma ei ole teaduskonna erasmuse-informatsiooniüritustest osa võtnud, mitte, et ma oleksin teadnud, et sellised asjad on või et neid ka sellel ajal oli, kui mina siin olen olnud. Aga ma lähen siis homme nendega rääkima ja äkki saan kindlalt teada oma selle praktikumi asja kohta. Ma ei tahaks seda tegelikult üldse teha. Aga nojah. See on muidu homme ka.
Mul on praegu selline tunne, et ma kavatsen loobuda keskkonnaõigusest. See tundus ikka jube raske ja keeruline olevat. Mulle tundub, et see nõuaks mult veidi rohkem sakslastele (peamiselt) üldtundud teadmisi igapäevasest elust (no seadused ikkagi). Aga eks seda näeb.
Jooksmas käisin ka täna, kuigi üpris lühidalt, sest vihma sadas päris pahasti, mõtlesin alguses, et mis seal ikka, aga ega ta väga meeldiv ei olnud siiski.
Homme alles kell 10 kooli.
Kõike kena.
Veidi pilte.
Ja nüüd siis need kauaoodatud pildid.
Lend oli alguses päris huvitav. Isegi Väikse väina tammi ja Orissaare nägi ära
Minu tuba ühelt poolt, minu tuba teiselt poolt.
Vaade üle viinamarjaistanduste linnale.
Trieri kõige kuulsam vaatamisväärsus: Porta Nigra. Ehk siis kõige paremini säilinud roomlaste värav põhjapool Alpe.
Vaade linnale läänest "mäe" otsast. Paremal üleval nurgas on näha viinamarjaistandusi, vasakul keskel on näha minu ühikat.
https://picasaweb.google.com/106867447106685394222
Siia panin juba ka veel pilte ja sinna tekib neid aja jooksul tõenäoliselt veel.
Lend oli alguses päris huvitav. Isegi Väikse väina tammi ja Orissaare nägi ära
Minu tuba ühelt poolt, minu tuba teiselt poolt.
Vaade üle viinamarjaistanduste linnale.
Trieri kõige kuulsam vaatamisväärsus: Porta Nigra. Ehk siis kõige paremini säilinud roomlaste värav põhjapool Alpe.
Vaade linnale läänest "mäe" otsast. Paremal üleval nurgas on näha viinamarjaistandusi, vasakul keskel on näha minu ühikat.
https://picasaweb.google.com/106867447106685394222
Siia panin juba ka veel pilte ja sinna tekib neid aja jooksul tõenäoliselt veel.
Monday, 17 October 2011
Kool, kool, kool
Pole jälle paar päeva kirjutanud, aga ega te väga millestki ilma pole ka jäänud. Olen palju lugema hakanud, mis on väga hea, peakski endale raamatuid juurde muretsema, pole ainult väga kindel, kuidas siin raamatukogudega lood on. Siiamaani olen küll arvutist lugenud, aga päris raamat on ikka palju etem. Kuid saan ka e-book'idega hakkama.
Reedel ei teinud midagi väga tarka peale mäkke ronimise (nojah Trier asub siin jõe orus ning ühelt poolt on selle oru nõlv väga järsk ja kõrge ning käib küll mäe eest), millest on mul ka kenasid pilte Trierist, ning Erasmus-peol käimise, kus oli igav ja kus ma ei tutvunud kellegagi. Nojah, mis siis ikka. Laupäeval käisin oma Buddyga jalutamas ja kohvikus ning vähemalt temaga saab natuke rääkida ja on täitsa vahva. Pühapäeval käisin niisama jalutamas. Jooksmas käisin ka loomulikult kõik need päevad. See on täitsa vahva ja kena. Täna tegin aga jooksmisest puhkepäeva.
Täna oli muidu ka siis esimene koolipäev mul siin Saksamaal. Midagi erilist ei olnud, ainult üks loeng üldisest keskkonnaõigusest. Aine ise tundus ikka päris raske olevat (no juura peaaegu ju ikka) ning saksa keeles seal kõigest aru saamine ei olnud just kõige kergem. Samas pool loengut rääkis õppejõud nagu ikka ja siis teine pool oli mõeldud erinevate "ülesannete" peale. Ehk siis olid mingisugused juhtumid ja pidi siis vaatama, kummast seadusandlusest lähtuda. Muidu oli kena küll, peaasi, et ta ka järgnevates loengutes mind ei küsi suuliselt.
Homme on mul lausa kaks loengut ja esimene nendest on juba kell 8 hommikul. Pole enam päris kaua nii vara üles tõusnud, kui homme peab. Loodetavasti need ained pole homme väga hullud.
Nüüd peakski veel täna tänase loengu materjalid üle vaatama.
Sain täna ka oma üliõpilaspileti kätte (ehk tasuta bussisõidud) ja saan nüüd ülikoolis ka netti. Praegu on küll kõik kenasti.
Kõike kena.
Reedel ei teinud midagi väga tarka peale mäkke ronimise (nojah Trier asub siin jõe orus ning ühelt poolt on selle oru nõlv väga järsk ja kõrge ning käib küll mäe eest), millest on mul ka kenasid pilte Trierist, ning Erasmus-peol käimise, kus oli igav ja kus ma ei tutvunud kellegagi. Nojah, mis siis ikka. Laupäeval käisin oma Buddyga jalutamas ja kohvikus ning vähemalt temaga saab natuke rääkida ja on täitsa vahva. Pühapäeval käisin niisama jalutamas. Jooksmas käisin ka loomulikult kõik need päevad. See on täitsa vahva ja kena. Täna tegin aga jooksmisest puhkepäeva.
Täna oli muidu ka siis esimene koolipäev mul siin Saksamaal. Midagi erilist ei olnud, ainult üks loeng üldisest keskkonnaõigusest. Aine ise tundus ikka päris raske olevat (no juura peaaegu ju ikka) ning saksa keeles seal kõigest aru saamine ei olnud just kõige kergem. Samas pool loengut rääkis õppejõud nagu ikka ja siis teine pool oli mõeldud erinevate "ülesannete" peale. Ehk siis olid mingisugused juhtumid ja pidi siis vaatama, kummast seadusandlusest lähtuda. Muidu oli kena küll, peaasi, et ta ka järgnevates loengutes mind ei küsi suuliselt.
Homme on mul lausa kaks loengut ja esimene nendest on juba kell 8 hommikul. Pole enam päris kaua nii vara üles tõusnud, kui homme peab. Loodetavasti need ained pole homme väga hullud.
Nüüd peakski veel täna tänase loengu materjalid üle vaatama.
Sain täna ka oma üliõpilaspileti kätte (ehk tasuta bussisõidud) ja saan nüüd ülikoolis ka netti. Praegu on küll kõik kenasti.
Kõike kena.
Thursday, 13 October 2011
Viinamarjad siin ja seal...
Täna oli mul üllatavalt pikk päev. Nimelt läksin ma hommikul kell 9 oma Buddyga kokku saama, et ta näitaks mulle, kus ma ennast sissekirjutama pean. Jõudsime siis sinna ja tegin asja ära. Õnneks läks ruttu. Ma sain sealt kaardi ka ja ma vaatasin, et kuna ma olin mõnele turistiaktraktsioonile päris lähedal, otustasin need asjad üle vaadata. Nojah üks asi oli lähedal teine natuke kaugemal (mõlemad kusjuures tasulised, niiet ma sisse ei läinud, aga väljast nägin ka natuke). Kui ma selle kaugema juures olin, siis olin ma loomulikult juba lähedal ühele veiniistandusele, kust läks läbi nö "Veiniõpperada". See oli päris põnev, sai põhimõtteliselt viinamarja põõsaste ja kobarate vahel ringi jalutada. Tegin seal siis ringe ja käisin mäest üles-alla, aga mõnus oli. Kena vaade oli linnale ka. Mõtlesin, et teengi siis tänasest päevast sellise kena turistika ja läksin edasi kesklinna ja vaatasin üle 3 suurt ja vana kirikut (üks nendest kusjuures protestantlik ja kaks katoliiklikku). Need on siin ikka päris võimsad peaks mainima.Ja kenad. Pean plaani mingi aeg nendesse ka jumalateenistustele minna. Võib isegi päris huvitav olla. Siis jalutasin natuke veel kesklinnas kuni jõudis kätte aeg minna kinno. Johnny English 2 oli filmiks ja kuna täna oli selles ühes kinos "kinopäev" (iga neljapäev on seal kinopäev kusjuures), siis maksis pilet kõigile kõigest 4,5€. Päris naljakas film oli, kuigi siiski mitte kõige parem.
Pärast kino otsustasin veel linnas ringi jalutada ja seekord võtsin sihiks igasugused poed. See linn võib küll elanike arvu poolest väike olla aga poode on siin palju. Ja igasugused. Ja kõiki ikka mitu tükki. Lõpuks käisin ka toidupoes ja tulin koju ära. Jõudsin ühikasse poole 7st. Niiet kena 9,5 tundi olin linnapeal. Mõnus.
Käisin veel jooksmas, sõin ja nüüd natuke internetti, siis loen tõenäoliselt ja ju siis varsti ka magamisaeg kätte jõuab.
P.S. Tegin täna ka palju pilte, aga need jõuavad siia siis, kui ma olen saanud internetti, kus ei mõõdeta igat minu sammu.
Kõike kena.
Pärast kino otsustasin veel linnas ringi jalutada ja seekord võtsin sihiks igasugused poed. See linn võib küll elanike arvu poolest väike olla aga poode on siin palju. Ja igasugused. Ja kõiki ikka mitu tükki. Lõpuks käisin ka toidupoes ja tulin koju ära. Jõudsin ühikasse poole 7st. Niiet kena 9,5 tundi olin linnapeal. Mõnus.
Käisin veel jooksmas, sõin ja nüüd natuke internetti, siis loen tõenäoliselt ja ju siis varsti ka magamisaeg kätte jõuab.
P.S. Tegin täna ka palju pilte, aga need jõuavad siia siis, kui ma olen saanud internetti, kus ei mõõdeta igat minu sammu.
Kõike kena.
Wednesday, 12 October 2011
Jälle Saksamaal
Alustan siis järjekordse Saksamaaseikluse kirjeldamisega. Loodetavasti on seekordne vähemalt sama hea kui eelmine.
07.10.2011
Ärkasin juba hommikul kell 5 (mitte, et ma öösel nüüd väga palju magada oleks üldse saanud) ja ronisin Anneli abiga, kes mind kenasti saatma oli tulnud, kell 6.35 Tartust lahkuvale rongile. Rongisõit ei olud õnneks nii kohutavalt igav, sest et ka Siret oli otsustanud selle rongiga Tallinnasse sõita. Kohale jõudes seadsime sammud Ülemiste Rimisse, kus ma täiesti juhuslikult veel Katat nägin, mis oli väga kena üllatus. Edasi läks juba nii nagu ikka: lennujaama, andsin oma pagasi ära (mis oli kenasti alla 15 kg) ja läksin läbi turvakontrolli, nagu ikka midagi problemaatilist ei olnud ja seega läksin oma värava juurde ootama. Õnneks oli seal pistikupesa, niiet ma sain kenasti internetis istuda. Ostsin veel poest endale ristsõna ja värava juurde tagasi jõudes olid inimesed juba pikka järjekorda võtnud. Õnneks ma sain ikka piisavalt heal ajal jaole, et suurem osa jäi ikka minu selja taha. Lennuki peal sain veel isegi akna alla koha. Lennuk oli täitsa täis ja seal oli ikka igasugust rahvast: eestlased, venelased, sakslased, hollandlased. Tõenäoliselt mõni rahvus veel. Lend oli pikk, sündmustevaene ja igav. Alguses oli huvitav, kuna Eesti kohal oli päris kena selge taevas, nägin kenasti Muhu ja Väikse väina tammi ja isegi Orissaare (kuigi see jäi just sellel ajal mingi pilve varju alla) ära. Ülejäänud lennu ma magasin või tegin ristsõna.
Jõudsime Saksamaale. Minu lootus, et lennujaamades on kindlasti tasuta wi-fi kukkus kolinal kokku. Õnneks ei olnud väga palju vaja oodata, kõigest umbes 45 minutit. Siis ronisin bussi peale ja sõitsin rongijaama. Sealt ilmselgelt rongiga edasi Düssedorfi. No oli see rongijaam ikka suur ja küll oli seal palju inimesi. Hea oli, et ma valisin S-Bahni oma Wuppertali sõitmise vahendiks, sest selle väljumisaeg jättis mulle kenasti aega õige koht üles leida ja õige pilet automaadist ära osta. S-Bahn küll hilines 10 minuti (kuuldavasti politsei ronis sinna mingil hetkel peale, küll aga mitte minu vagunisse) ag kohale jõudsin ja leidsin Saskia ja ta ema kiiresti üles. Sõitsime nende juurde ja veetsime õhtu seal (peamiselt telekat vaadates ja jutustades, mina küll peamiselt kuulasin lihtsalt).
08.10.2011
Järgimisel päeval oli ette nähtud Wuppertalis ringi vaatamine. Täitsa kena linn, suur ja mitmepalgeline. Sõitsime Saskiaga ka Schwebebahniga (nö köisraudtee, kuigi köitest pole juttugi, ta lihtsalt ripub tänava ja jõe kohal). See oli äge, nägi linna ja oli midagi uut. Õhtul käisin Saskia isaga kohalikus õlletehases/pubis. Eriti huvitav oli asjaolu, et see asus endises ujulas ning sisekujundusest oli palju alles. Ka Saskia isa seletused sellest, kuidas tema seal ujuma õppis ja et näe seal oli basseini äär ja seal riietusruumid, andsid palju kujutlusvõimele juurde. Õhtu mõõdus jälle teleka ees (see tundub sakslastel veel tavalisem olevat kui eestlastel).
09.10.2011
Kuna mina soovisin Düsseldorfi ka natuke näha, siis sõitsime me pühapäeval Düsseldorfi. Nagu mulle räägiti, siis on see väga kallis linn. Käisime ka sealsete väga kallite poodide vaateaknaid uudistamas (kuna oli pühapäev siis ilmselgelt olid kõik poed muidu kinni), ja tõepoolest 20 000€ käekellad, 100 000 € sõrmused. Nojah, eks nad olid kenad ka.
Düsseldorfist tagasis sõites põikasime ka läbi Saksamaa kõrgeima raudteesilla juurest läbi (see oli ka päris vana, 19. sajandi lõpus ehitatud).
10.10.2011
Saskia ema sõidutas mind hommikul raudteejaama, kust ma siis kenasti rongi peale sain. Ka esimeses ümberistumisjaamas Kölnis läks kõik kenasti, sest kuigi esimene rong hilines umbes 5-10 minutit, siis teine rong hilines veel rohkem. Selle tõttu ma aga oma teises ümberistumisjaamas Koblenzis õige rongi peale ei jõudnud, aga sellest ei olnud muud probleemi, kui et ma jõudsin umbes tund aega hiljem kohale. Kuna ma olin oma Buddyle sellest teada andnud, oli ta kenasti õigel ajal mul vastus. See oli väga kena, sest ma sain nüüd kohe kenasti autoga ühikasse. Sealt sain võtmed ja sain tuppa sisse. Tuba on üpris kena, piisavalt suur ning ka külmkapp on mul eraldi toas. Duširuum ja wc on koridori peale ja köök (mida ma veel kasutanud ei ole) on poole koridori peale.
Kuna mul oli vaja osta tekikott ja padjapüür, siis läksin linna peale. Lõpuks leidsin kenad ja odavad. Vaatasin veel niisama linna peal ringi ja kuna kell oli üpris palju saanud ja ma ei teadnud, kuidas täpselt ülikooli jõuda, siis ma sinna ei läinudki. Üritasin igalt poolt tasuta netti leida (kuna ühikas ei olnud kohe), aga mida pole seda pole. Jalutasin siis niisama veel ringi, käisin poes süüa ostmas ja läksin ühikasse tagasi, kus veetsin aega sarju vaadates, lugedes ja arvutimänge mängides.
11.10.2011
Järgmisel hommikul läksin linna ja tegin endale pangakonto. Õnneks oli mu buddyl aega mind ülikoolo sõidutada ning seal me läksime sööma. 2,25€ eest saab kena prae salati ja magustoiduga, pole paha. Siis ta näitas mulle ülikooli juures natuke ringi ja siis läksin ma välisüliõpilastalitlusse. Seal täitsin pabereid, kandsin raha üle, kuid asju tehtud ei saanud, sest oli vaja 214€ üle kanda, kuid mina saan paroolikaardiga kõigest 200 päevas. Nojah, ega siis midagi tegin niipalju asju ära kui võimalik ja sõitsin bussiga linna tagasi. Seal jalutasin veel ringi ja käisin jälle poes süüa ostmas. Kui ma ühikasse tagasi jõudsin, siis otsustasin jooksma minna. Kuna minu ühikas on siin kenasti jõe (Mosel) ääres, siis läksingi mööda selle kallast. Väga kena vaade oli küll. Jooksin umbes 45 minutit jõe mõlemal kaldal ja tagadi jõudes olin täitsa läbi, oleks pidanud alustama vist lühema distantsiga. Õhtu möödus jällegi sarjade seltsis.
12.10.2011
Otsustasin üpris varakult ülikooli kohale minna. Sõitsin siis bussiga kohale ja läksin jälle oma asju ajama. Nüüd siis sain lõpuks kõik asjad korda ja ka ühikasse internetiparoolid ja asjad. Üliõpilaspileti peaks ka nüüd varsti saama, kui see valmis saab. Kuna ma ei tahtnud seda bussisõidu 2,45€ maksta siis jalutasin ma linna tagasi (kena 6-7 km). Sain siis ühikas lõpuks internetti ja nüüd on hea olla. Kuigi ega Internetis väga palju olla ei saa, kuus on lubatud ainult 4 Gb (üles-alla kokku). Aga kui ma oma üliõpilaspileti saan, siis peaks saama ka paroolid, et ülikoolis netti saaks.
Jooksmas käisin ka täna. Väga mõnus. Siin saab mööda jõe kaldaid väga hästi ringe teha. Täna pole vist midagi muud jälle plaanis teha. Homme võiks vist kinno minna.
Sellised olid siis minu päevad siiamaani. Äkki kirjutan millalgi jälle.
Kõike kena!
07.10.2011
Ärkasin juba hommikul kell 5 (mitte, et ma öösel nüüd väga palju magada oleks üldse saanud) ja ronisin Anneli abiga, kes mind kenasti saatma oli tulnud, kell 6.35 Tartust lahkuvale rongile. Rongisõit ei olud õnneks nii kohutavalt igav, sest et ka Siret oli otsustanud selle rongiga Tallinnasse sõita. Kohale jõudes seadsime sammud Ülemiste Rimisse, kus ma täiesti juhuslikult veel Katat nägin, mis oli väga kena üllatus. Edasi läks juba nii nagu ikka: lennujaama, andsin oma pagasi ära (mis oli kenasti alla 15 kg) ja läksin läbi turvakontrolli, nagu ikka midagi problemaatilist ei olnud ja seega läksin oma värava juurde ootama. Õnneks oli seal pistikupesa, niiet ma sain kenasti internetis istuda. Ostsin veel poest endale ristsõna ja värava juurde tagasi jõudes olid inimesed juba pikka järjekorda võtnud. Õnneks ma sain ikka piisavalt heal ajal jaole, et suurem osa jäi ikka minu selja taha. Lennuki peal sain veel isegi akna alla koha. Lennuk oli täitsa täis ja seal oli ikka igasugust rahvast: eestlased, venelased, sakslased, hollandlased. Tõenäoliselt mõni rahvus veel. Lend oli pikk, sündmustevaene ja igav. Alguses oli huvitav, kuna Eesti kohal oli päris kena selge taevas, nägin kenasti Muhu ja Väikse väina tammi ja isegi Orissaare (kuigi see jäi just sellel ajal mingi pilve varju alla) ära. Ülejäänud lennu ma magasin või tegin ristsõna.
Jõudsime Saksamaale. Minu lootus, et lennujaamades on kindlasti tasuta wi-fi kukkus kolinal kokku. Õnneks ei olnud väga palju vaja oodata, kõigest umbes 45 minutit. Siis ronisin bussi peale ja sõitsin rongijaama. Sealt ilmselgelt rongiga edasi Düssedorfi. No oli see rongijaam ikka suur ja küll oli seal palju inimesi. Hea oli, et ma valisin S-Bahni oma Wuppertali sõitmise vahendiks, sest selle väljumisaeg jättis mulle kenasti aega õige koht üles leida ja õige pilet automaadist ära osta. S-Bahn küll hilines 10 minuti (kuuldavasti politsei ronis sinna mingil hetkel peale, küll aga mitte minu vagunisse) ag kohale jõudsin ja leidsin Saskia ja ta ema kiiresti üles. Sõitsime nende juurde ja veetsime õhtu seal (peamiselt telekat vaadates ja jutustades, mina küll peamiselt kuulasin lihtsalt).
08.10.2011
Järgimisel päeval oli ette nähtud Wuppertalis ringi vaatamine. Täitsa kena linn, suur ja mitmepalgeline. Sõitsime Saskiaga ka Schwebebahniga (nö köisraudtee, kuigi köitest pole juttugi, ta lihtsalt ripub tänava ja jõe kohal). See oli äge, nägi linna ja oli midagi uut. Õhtul käisin Saskia isaga kohalikus õlletehases/pubis. Eriti huvitav oli asjaolu, et see asus endises ujulas ning sisekujundusest oli palju alles. Ka Saskia isa seletused sellest, kuidas tema seal ujuma õppis ja et näe seal oli basseini äär ja seal riietusruumid, andsid palju kujutlusvõimele juurde. Õhtu mõõdus jälle teleka ees (see tundub sakslastel veel tavalisem olevat kui eestlastel).
09.10.2011
Kuna mina soovisin Düsseldorfi ka natuke näha, siis sõitsime me pühapäeval Düsseldorfi. Nagu mulle räägiti, siis on see väga kallis linn. Käisime ka sealsete väga kallite poodide vaateaknaid uudistamas (kuna oli pühapäev siis ilmselgelt olid kõik poed muidu kinni), ja tõepoolest 20 000€ käekellad, 100 000 € sõrmused. Nojah, eks nad olid kenad ka.
Düsseldorfist tagasis sõites põikasime ka läbi Saksamaa kõrgeima raudteesilla juurest läbi (see oli ka päris vana, 19. sajandi lõpus ehitatud).
10.10.2011
Saskia ema sõidutas mind hommikul raudteejaama, kust ma siis kenasti rongi peale sain. Ka esimeses ümberistumisjaamas Kölnis läks kõik kenasti, sest kuigi esimene rong hilines umbes 5-10 minutit, siis teine rong hilines veel rohkem. Selle tõttu ma aga oma teises ümberistumisjaamas Koblenzis õige rongi peale ei jõudnud, aga sellest ei olnud muud probleemi, kui et ma jõudsin umbes tund aega hiljem kohale. Kuna ma olin oma Buddyle sellest teada andnud, oli ta kenasti õigel ajal mul vastus. See oli väga kena, sest ma sain nüüd kohe kenasti autoga ühikasse. Sealt sain võtmed ja sain tuppa sisse. Tuba on üpris kena, piisavalt suur ning ka külmkapp on mul eraldi toas. Duširuum ja wc on koridori peale ja köök (mida ma veel kasutanud ei ole) on poole koridori peale.
Kuna mul oli vaja osta tekikott ja padjapüür, siis läksin linna peale. Lõpuks leidsin kenad ja odavad. Vaatasin veel niisama linna peal ringi ja kuna kell oli üpris palju saanud ja ma ei teadnud, kuidas täpselt ülikooli jõuda, siis ma sinna ei läinudki. Üritasin igalt poolt tasuta netti leida (kuna ühikas ei olnud kohe), aga mida pole seda pole. Jalutasin siis niisama veel ringi, käisin poes süüa ostmas ja läksin ühikasse tagasi, kus veetsin aega sarju vaadates, lugedes ja arvutimänge mängides.
11.10.2011
Järgmisel hommikul läksin linna ja tegin endale pangakonto. Õnneks oli mu buddyl aega mind ülikoolo sõidutada ning seal me läksime sööma. 2,25€ eest saab kena prae salati ja magustoiduga, pole paha. Siis ta näitas mulle ülikooli juures natuke ringi ja siis läksin ma välisüliõpilastalitlusse. Seal täitsin pabereid, kandsin raha üle, kuid asju tehtud ei saanud, sest oli vaja 214€ üle kanda, kuid mina saan paroolikaardiga kõigest 200 päevas. Nojah, ega siis midagi tegin niipalju asju ära kui võimalik ja sõitsin bussiga linna tagasi. Seal jalutasin veel ringi ja käisin jälle poes süüa ostmas. Kui ma ühikasse tagasi jõudsin, siis otsustasin jooksma minna. Kuna minu ühikas on siin kenasti jõe (Mosel) ääres, siis läksingi mööda selle kallast. Väga kena vaade oli küll. Jooksin umbes 45 minutit jõe mõlemal kaldal ja tagadi jõudes olin täitsa läbi, oleks pidanud alustama vist lühema distantsiga. Õhtu möödus jällegi sarjade seltsis.
12.10.2011
Otsustasin üpris varakult ülikooli kohale minna. Sõitsin siis bussiga kohale ja läksin jälle oma asju ajama. Nüüd siis sain lõpuks kõik asjad korda ja ka ühikasse internetiparoolid ja asjad. Üliõpilaspileti peaks ka nüüd varsti saama, kui see valmis saab. Kuna ma ei tahtnud seda bussisõidu 2,45€ maksta siis jalutasin ma linna tagasi (kena 6-7 km). Sain siis ühikas lõpuks internetti ja nüüd on hea olla. Kuigi ega Internetis väga palju olla ei saa, kuus on lubatud ainult 4 Gb (üles-alla kokku). Aga kui ma oma üliõpilaspileti saan, siis peaks saama ka paroolid, et ülikoolis netti saaks.
Jooksmas käisin ka täna. Väga mõnus. Siin saab mööda jõe kaldaid väga hästi ringe teha. Täna pole vist midagi muud jälle plaanis teha. Homme võiks vist kinno minna.
Sellised olid siis minu päevad siiamaani. Äkki kirjutan millalgi jälle.
Kõike kena!
Saturday, 21 May 2011
Kõne isamaale
Eesti ajalugu on pikk ja kirev. Meid ümbritsevad rahvad on seda maalapikest tahtnud enda käes hoida. Seda küll tõesti mitte sellel elava rahva, kui lihtsalt selle hea asukoha pärast. Rahva said need võõrvõimud ikkagi kaasa. Ja eesti rahvas sai ikka jälle ja jälle uue kuninga, tsaari või muu, kelle ees kummardada ja keda taevani ülistada.
Kõigest sellest hoolimata ei muutunud eestlased ei sakslasteks, rootslasteks ega venelasteks. Pigem on see pidev muutus aidanud meil kokku hoida ja kanda edasi omi väärtusi ja traditsioone. Pidev võitlus on hoidnud meie see seda tulesädet, mis ükskord kõik pirrud kahel otsal lõkendama lööb. Kas me oleme sinna aega jõudnud? Meil on oma riik, mida lähima aja jooksul tõenäoliselt ei vallutata. Nagu oleks ju. Võime rahulikumalt hingata.
Kõigest sellest hoolimata ei muutunud eestlased ei sakslasteks, rootslasteks ega venelasteks. Pigem on see pidev muutus aidanud meil kokku hoida ja kanda edasi omi väärtusi ja traditsioone. Pidev võitlus on hoidnud meie see seda tulesädet, mis ükskord kõik pirrud kahel otsal lõkendama lööb. Kas me oleme sinna aega jõudnud? Meil on oma riik, mida lähima aja jooksul tõenäoliselt ei vallutata. Nagu oleks ju. Võime rahulikumalt hingata.
Oleme aga vist hingama jäänudki ja tundub, et kujutlus isamaast hakkab hääbuma. See maa, mille vaimsust kandsid meie esiisad ja –emad, tihti isegi oma vere hinnaga, on muutumas üheks sõnakõlksuks lauludes või asesõnaks meie riigile. Kuid isamaa ei ole mingi riik, mida valitseda saab. Isamaa peaks olema pigem see kultuur, see keel, see vaimsus, mille me emapiima ja isa tarkade sõnade kaudu omaks võtame ja jällegi oma lastele edasi anname.
See vaimsus kaob üha rohkem, mida rohkem me teiste kombeid ja kultuuri üle võtame. Kas keegi käib veel kadrit ja marti jooksmas? Me muudame ise oma maa eripäratuks. Minu arvates võiks isamaa olla midagi erilist, midagi mida sa mujalt ei leia.
See vaimsus kaob üha rohkem, mida rohkem me teiste kombeid ja kultuuri üle võtame. Kas keegi käib veel kadrit ja marti jooksmas? Me muudame ise oma maa eripäratuks. Minu arvates võiks isamaa olla midagi erilist, midagi mida sa mujalt ei leia.
Ma tahaksin, et mind valdaksid isamaalised tunded tihedamini, kui kord nelja aasta tagant laulukaare all isamaalisi laule lauldes. Ma tahan olla uhke oma isamaa ja eestlaste üle. Millegi pärast saan ma seda tihti ainult välismaal olles teha. Seal olen ma üksi kõikide nende teiste maade ja rahvaste keskel ja loomulikult ma tunnen uhkust oma enda isamaa, meie kultuuri ja keele üle.
Ehk peangi mina isamaad vaatama kaugemalt. Tihti ei nähta asju, kui nad on otse nina all ning igapäevaselt sellega kokku puutudes ei saa ma aru, kui tähtis ja vajalik see tegelikult on. Alles eemalt vaadates tajun ma äratundmisrõõmu igatsuses ja omapäras. See ongi minu jaoks tõestuseks, et isamaa minus on, isegi, kuigi ta ennast harva ilmutab. Ta on olemas ja see on minu jaoks tähtis.
Küsimus on nüüd selles, kas meil, eestlastel on võimalik oma isamaa erilisust ja eripära hoida ja kaitsta?
Ma arvan, et meil siiski on veel lootust. Meil on ju inimesi, kes tahavad tõusta isamaa hüvanguks päikese poole, tahavad väärtustada rahvuslikkust, hoida isamaad, kanda vaimsust ja töötada isamaa kasuks. Tehkem siis seda, et ka tulevased põlved saavad öelda: Ilus oled, isamaa.
Esitatud Üliõpilasseltside Liidu 85. aastapäeval 12.05.2011.
Wednesday, 4 May 2011
Arvutus
Arvuti koos Internetiga on saanud väga kiiresti ühiskonna üheks alustalaks. Kõik on sellega seotud: küll loetakse uudiseid, mängitakse, vaadatakse filme ja seriaale ning loomulikult suheldakse sõprade, sugulaste ja täiesti tundmatute võõramaalastega. Loomulikult ei ole see üldsegi halb, miks ma peaksingi veel lisaraha eest oma sõbrale helistama, kui Interneti eest ma juba niigi maksan ja seal suhtlemisvariant täiesti olemas on. Tundub igati loogiline. Eriti veel, kui sõber näiteks teisel pool maakera parajasti on. Niisamuti aitab raha kokku hoida ajalehtede online-versioonide lugemine. Kõik vajaliku saab sealt kätte ja miks paberit kulutades üldse paberajalehti välja anda. Nii võiks ju ka raamatud kõik trükkimata jätta ja kõik need puud saaksid metsas edasi kasvada. Millegipärast ei tundu see aga mulle väga vastuvõetav. Ilmselgelt on eelnevad näited ka üpriski radikaalsed ning selleni ei jõutaks nii pea, kuid tendentsi arvestades ei jääks see tulemata.
Kõige selle valguses on selge, et keskmine inimene veedab arvuti ees väga suure osa oma ajast. Loomulikult ühed rohkem, teised vähem kuid siiski mingil määral teevad seda kõik. Minule on just viimasel ajal see infoajastu väga vastukarva muutunud. Kas tõesti on vaja iga vaba hetk arvuti ees mööda saata? Ma saan väga hästi aru, et kindlasti mitte, kuid miks ma siis seda sellegipoolest teen? Isegi kui ka arvutis mitte midagi tarka teha ei ole, ei suuda ma korralikult raamatut kätte võtta ja seda lugeda, ikka tuleb mingisugune mõttetu tegevus arvuti kaasabil leida, et nii oma aega mööda saata ja surnuks lüüa.
Ma tahaksin olukorda, kus koju tulles ma võtan raamatu kätte ja hakkan seda lugema ning mul ei tule isegi pähe, et oi näe arvuti võiks sisse panna. Kahjuks on ülikoolis ka juba üpris raskeks läinud, kui arvutit ei kasuta. Loengumaterjalid on kõik elektroonilised ja kui eksamiks vaja õppida on, siis arvuti peab undama. Aga vähemalt saab muusikat kuulata.
Mulle meeldib mu uus telefon, mu arvuti töötab väga hästi, mu kalkulaator on perfektne, aga issand, kuidas ma oma mõistust igatsen. -autor teadmata-
Kõige selle valguses on selge, et keskmine inimene veedab arvuti ees väga suure osa oma ajast. Loomulikult ühed rohkem, teised vähem kuid siiski mingil määral teevad seda kõik. Minule on just viimasel ajal see infoajastu väga vastukarva muutunud. Kas tõesti on vaja iga vaba hetk arvuti ees mööda saata? Ma saan väga hästi aru, et kindlasti mitte, kuid miks ma siis seda sellegipoolest teen? Isegi kui ka arvutis mitte midagi tarka teha ei ole, ei suuda ma korralikult raamatut kätte võtta ja seda lugeda, ikka tuleb mingisugune mõttetu tegevus arvuti kaasabil leida, et nii oma aega mööda saata ja surnuks lüüa.
Ma tahaksin olukorda, kus koju tulles ma võtan raamatu kätte ja hakkan seda lugema ning mul ei tule isegi pähe, et oi näe arvuti võiks sisse panna. Kahjuks on ülikoolis ka juba üpris raskeks läinud, kui arvutit ei kasuta. Loengumaterjalid on kõik elektroonilised ja kui eksamiks vaja õppida on, siis arvuti peab undama. Aga vähemalt saab muusikat kuulata.
Mulle meeldib mu uus telefon, mu arvuti töötab väga hästi, mu kalkulaator on perfektne, aga issand, kuidas ma oma mõistust igatsen. -autor teadmata-
Tuesday, 22 March 2011
Mina tahan.
Hiljaaegu raputati minu maailmavaadet üpris kõvasti. Nimelt mainisin ma ühele oma seltsikaaslasele, et mul on ühes teatud küsimuses moraalne dilemma. Selle peale sain ma üllatusest suured silmad ja üldise hämmingusse sattunud inimese näoilme. Mulle väideti, et minu vanuses ei tohi olla selliseid asju nagu moraalsed dilemmad. Nüüd oli minu kord hämmingusse sattuda ja ma palusin loomulikult seda lähemalt seletada. Nii noorelt ei tohi olla moraalseid dilemmasid seetõttu, et praegu tuleb nautida seda, et on võimalus teha seda, mida ma tahan. Kui mul on tulevikus töökoht, 2 liisingut, pere ja muu selline, siis on väga vähe võimalusi teha seda, mida ma tahan ja jätta tegemata see, mida ma teha ei taha.
Selline mõte tabas mind tegelikult päris suure jõuga. Ma ei ole mitte kunagi selle peale mõelnud ning ma ei ole endale kunagi seda teadvustanud. Mina olen alati seadnud teiste soovid enda omadest kõrgemale, et vahet pole, mis mina tahan, teeme nii, nagu sina heaks arvad.
Nüüd selle üle mõeldes tundub see kuidagi väga vale. Miks ma peaksin ennast alla suruma ja pidevalt teiste pilli järgi tantsima?
Tõenäoliselt on asja juures oma osa mängida laiskus ja kergema vastupanu teed minek. On ju alati lihtsam kasutada kellegi teise ideed, kui oma oma välja mõelda. Tegelikkus aga ei tohiks selline olla. Eriti kui ma tahan ennast lugeda mõtlevaks ja arutlevaks inimeseks. Igaühel peaks olema oma arvamus ja oma tahe.
Mina teen seda, mida mina tahan.
-Inimese teeb suureks või väikseks tema tahe.- F. Schiller
Wednesday, 9 March 2011
Kaitse. Vägi. Teenistus.
Aastal 2012 ootab mind tõenäoliselt ajateenistus. Eile juhtus Põhjalas olema ettekanne sellel teemal. Ma läksin seda kuulama suure huviga, ning kuigi ma ootasin kuidagi natuke muud (mis sest, et ma tegelikult seda öelda ei oska, mida ma täpselt ootasin), siis oli see väga huvitav. Eriti mõtlemapanev oli ka ettekannet kuulama tulnud vilistlane.
Paar-kolm-neli aastat tagasi olin ma ajateenistuse suhtes väga vastumeelne. Ma ei kujutanud ette, kuidas ma suudan hakkama saada aasta aega kuskil metsas mitte midagi tehes. Ma oleks olnud valmis üpris palju tegema, et sealt kõrvale hiilida. Ma ei tahtnud kohe mitte üldse raisata seda ühte aastat.
Paar aastat hiljem olin ma ajateenistusse minemise stsenaariumiga üpriski leppinud. Ma küll tundsin hirmu selle ees, mis ma seal tegema pean ning kas ja kuidas ma seal hakkama saan ning minu patsifismi kalduvused ainult süvendasid neid hirme, kuid kõrvale mul enam hiilida plaanis ei olnud.
Nüüdseks olen ma jõudnud faasi, kus ma isegi ootan ajateenistusse minekut. Jätkuvalt küll on olemas minu hirmud ja kahtlused, kuid mida rohkem aeg edasi, seda rohkem ma sinna minna tahan. Ka eilne ettekanne ja hilisem vilistlase jutt pani mind veel rohkem niimoodi arvama. Patsifism minus ei ole tegelikult mitte kuhugile kadunud, kuid vaikselt hakkab tahaplaanile vajuma, niiet sellega mul loodetavasti probleeme siiski ei tule.
Ajateenistuse tähtsaim aspekt on väljaõpe. Väljaõpe, et saada sõduriks, et osata kasutada relva, sõjataktikaid ning teada kuidas kaitsta riiki. Samas ei ole see kaitseväeteenistuse juures ainuke aspekt. Reservväge kasutatakse väga tihti erinevate suurte loodusõnnetuste ja katastroofide tagajärgede likvideerimisel, seega peab ajateeinistuse väljaõpe puudutama ka seda valdkonda. Niisamuti annab kaitsevägi distsipliinitunnetust ning väga hea võimaluse end füüsiliselt vormi saada. Ning kõik see on täiesti tasuta ning selle eest maksab riik veel peale. Loomulikult kaotab kutsealune ühe aasta oma elust, kuid sealt saabki kogemust. Tõenäoliselt saaks kogemust koguda ka lihtsalt tänaval teiste inimeste läbipeksmisest või siis peksa saamise läbi. Kas see variant on siis nii palju parem?
Erinevate inimestega rääkides ja nende arvamusi ja kogemusi kuulates jääb kõrvu mõte, kuidas väidetavalt palju aega läheb mööda mitte midagi tehes. Sellega nõustuvad peaageu kõik, kes Eesti kaitseväes aega teeninud. Samas mulle meeldis meie vilistlase oponeering sellele väitele, et ka lahingutegevuses on palju sellist aega, kus ei ole midagi tegema, aga alati peab olema valvel. Selline kaitseväes tühja istumine olekski minu nägemust mööda ka harjutamine. Tõenäoliselt kui see aeg mul endal pärale jõuab ei suuda ma seda endale nii kenasti ja hästi pähe ajada, aga nii ta siiski on. Ning nii palju kui ma aru olen saanud, on siiski võimalik ka selleks ajaks endale mingit tegevust leida. Tuleb lihtsalt olla loominguline tõenäoliselt.
Ma ei pea ennast ülemäära suureks Eesti patrioodiks, seega ei ole kaitseväkke minek minu puhul eriti seotud auga ja kohustusega isamaa vastu. Pigem on see eesmärgiga ennast arendada ja lihtsalt olla valmis. Keegi ei tea, mis tulevik toob ning minu arvates on seda parem vastuvõtta mingisugusegi ettevalmistusega.
-Since wars begin in the minds of men, it is in the minds of men that the defence of peace must be constructed. - Unesco konstitutsioon
Wednesday, 2 March 2011
Ülikoolist
Kunagi selles samas blogis kirjutasin ma, miks ma ei saa minna ülikooli reaalteadusi öppima minna. Reaalsuses öpin ma juba teist aastat matemaatikat. Kas minu vaated suutsid siis selle aastaga, mis ma pärast Saksamaad gümnaasiumis olin, nii palju muutuda? Tegelikult siiski pigem mitte. KUigi ma tunnen üldiselt sama moodi kui siis, olen ma vist lihtsalt nihutanud prioriteete. See küll maksab mulle praegu valusalt kätte, sest ma ei viitsi tihti koolis käia ja öppida köike seda, mida ma öpin.
Ühe seltsikaaslasega ülikooli teemadel jutustades tekkis ka olukord, kus ma pidin vastama, et töepoolest, mulle ei meeldi ükski mu matemaatika aine. Selle peale tuli temalt loomulikult ilmselge küsimus: Kas ma öpin öiget asja. Tegelikult asi siiski nii hull päris ei ole. Analüüs I ja analüüs II mulle täitsa meeldisid ja ega analüüs III-l ka midagi väga viga polnud. Samas teised ained on köik möödunud selles valguses, et ma väidan, et nad mulle ei meeldi. Vöib-olla, et see on minu enda lohutuseks, aga ma ei saa jätta mötlemata, et töenäoliselt ei saa ma ka teiste ainete vastu täiesti vastumeelne olla. Mind tegelikult osad asjad sealt täiesti reaalselt huvitavad.
Ma arvan, et asi ei ole selles, et ma öpin valet eriala. Ma olen üpriski kindel, et mingit muud eriala öppides valdaksid mind väga sarnased tunded. Seda näen kasvöi oma körvaleriala pealt ja ometi geograafia mulle väga muidu meeldib. Vöib-olla on asi selles, et ma ei peaks üldse üikoolis olema. Mida rohkem ma selle peale mötlen, seda rohkem tösi see tundub. Kahjuks minu tulevikuplaanid ei jäta mulle suuremat valikut.
Köige rohkem arvan ma aga, et asi on lihtsalt selles, et mulle ei meeldi midagi öppida süvitsi. Jah, mulle meeldib matemaatika, aga mind ülemäära väga ei huvita, kuidas töestada, et üks on suurem nullist. Jah, mulle meeldib geograafia, aga mind ei huvita see, kuidas arvutada jöe äravoolutegurit.
Aga ma elan selle üle. Kes teab, vöib-olla tuleb mulle inspiratsiooni ja motivatsiooni, et rohkem öppida. Vöib-olla suudan ma endas seda kasvatada kui ma piisavalt üritaksin. Aga seda ma tean küll, et ma ülikooli löpetan.
-Ülikool ei ole ainult õppimine ja õpetamine, vaid vaimne kliima, mida ei saa iseenesest tekitada nagu ka inglise muru.- M. Mutt
Sunday, 27 February 2011
Island, 2011 sügis
Ma kirjutasin täna motivatsioonikirja. Ma vöin sinna kirjutada köike, ka seda mis tegelikult minu kohta ei käi. Mitte, et ma ütleksin, et mina seda tegin. Lihtsalt. Huvitav, kui paljud inimesed valetavad oma motivatsioonikirjades. Vöi vöib-olla ei olegi asi valetamises vaid lihtsalt oma heade külgede esile toomises ja halbade tagapaanile lükkamises. Ehk peabki see nii olema.
Mina oma motivatsioonikirjas töin välja pöhjused, miks MINA tahan minna välismaale öppima, mitte seda, kuidas minu välismaale saatmine ülikoolile kujutlematut kasu toob. Kas Erasmuse taoline projekt ei peaks üritama arendada indiviide, et näha Euroopat, öppida tundma ka muid vöimalusi ja viise, kuidas ülikoolis öppida, vöi ongi selle üldine ja ülim eesmärk leida endale inimesi, kes köigest jöust ainult oma koduülikoolile mötlevad: "Oh, kui ma nüüd seda seal välismaa ülikoolis öpin, siis ma saan ju tagasi Eestis olla seal laboris ja loengus rääkida ja ülikool saab nii palju sellest juurde?" Ma väga kahtlen, et ükski kandidaat niimoodi mötleb, et ta toob nii palju kasu oma koduülikoolile. Aga mine sa tea, vöib-olla olengi mina see ainuke veidrik.
Mina tahan minna välismaale, et näha, kuidas ülejäänud maailm töötab. Vahetusüliöpilasena ma näen teiste ülikoolide tööd, mis on töesti hea. Seda ma näha tahangi. Kas see ei ole siis juba piisav pöhjus, miks minna? Loomulikult kaasneb välisriigis öppimisega seal elamine, sealse rahva ja kultuuri tundmaöppimine ning ümbritseva keskkonnaga tutvumine. Mina arvan, et minul ei ole vaja teha nägu, et see mind ei huvita.
Kas motivatsioon kasvab puu otsas?
"Take a chance! All life is a chance. The man who goes the furthest is generally the one who is willing to do and dare."
- Dale Carnegie -
Subscribe to:
Comments (Atom)